Neljakümne neljas ehk järelhüüd

Kojusaabumisest on märkamatult möödunud kuu.

Tuleb tõdeda, et ma ootasin kojutulekut väga. Mitte, et mul oleks Belgias halb olnud, aga seal sain selgeks, et olen ikka täitsa koduloom. Hirmsasti igatsesin oma lähedasi. Olles tagasi jõudnud, tundsin, et olen täpselt õiges kohas ja kõik on kuidagi õige.

Esimesed nädalad möödusid linnulennul: tutvustasime Karliga oma vietnamlasest sõpsule Eestimaad, tähistasin enda 21. sünnipäeva, nägin kõiki oma(!) inimesi ja jõudsin igasse hingelähedasse Eestimaa paika.

Olen selle kuu jooksul korduvalt leidnud end mõttes analüüsimas seljataha jäänud Erasmuse-kogemust. Tegelikult tegin ma seda ju pidevalt Belgias olleski, nii omaette, kui ka siin blogis. Niisiis püüan sel teemal enam mitte pikalt heietada. Aga natuke siiski. Sain hindamatu võõras kultuuriruumis elamise ja erineva kultuurilise taustaga inimestega suhtlemise kogemuse. Olen kindel, et ükskõik, kui palju ma kodumaal ka välismaalastega ei suhtleks, sellist pilti ma ikka endale maalida ei suudaks, nagu Belgias minu kujutelma tekkis. Lisaks sain ma palju iseseisvamaks. Või tegelikult, õigem oleks vist öelda, et õppisin ennast tundma. Raske on konkreetseid näiteid tuua, aga ma tõesti tunnen, et olen tunduvalt eneseteadlikum, kui ma varem olin. Otse loomulikult kasvas pilt kodumaast iga eemal oldud hetke ja iga in-Estonia-we-lausega aina rikkalikumaks ning sellega koos ka arusaam, et mulle väga meeldib Eestis elada. Selles mõttes oli igati värskendav vahepeal natukene eemal olla – näen nüüd siinset palju helgemas valguses ja väärtustan rohkem end ümbritsevat. Kõige muu seas pole muidugi tähtsusetu ka sealses koolis õpitu, aga mulle tundub, et kooliväline kogemustepagas varjutab selle tihtipeale....

Paljud, kellega ma peale naasmist rääkinud olen, on kiitnud, et oi kui palju teil seal olles reisida õnnestus. Kummaline, aga Belgias olles ei tundunud see mulle üldse nii suur asi, aga nüüd tagasi kodumaal olles ja Euroopa kaarti vaadates mõistan isegi, et me jõudsime ikka päris paljudesse kohtadesse. Selles osas pean Karli tänama, sest vaevalt, et ma üksi seal olles oleks nõnda palju ringi reisinud.

Minu hea sõbranna, kursaõde ja tulevane pesakaaslane Merili küsis minult, kas Belgias veedetud aeg aitas mul tulevikuplaane selgeks mõelda. Talle vastust otsides sain ma aru, et tegelikult ei olnud ma Eestist eemal olles suures plaanis oma tuleviku üle üldse mõelnudki. Mind ennast hämmastas see. Aga nüüd, nädalake hiljem, olen jõudnud järeldusele, et ongi hea, ju siis oskasin seal tõepoolest hetkes elada ja käesolevat nautida.

Muidugi ei saa öelda, et ma ei oleks oma tuleviku peale üldse mõelnud. Õpingute peale mõtlesin ikka palju, pusisin ju tulevaste kooliaastate nimel isegi kahte Tartu Ülikooli ainet sealt kaugelt teha. Aja jooksul sai mulle siiski selgeks, et olgu ma kui tahes tubli või püüdlik, eemal oldud semestri tõttu on õpingutesse jäänud auk, mis ei lase edasist plaanitud tempos teha. Seisin, tegelikult seisan siiani, valiku ees, kas lõpetada bakaõpingud kolme aastaga ja üldse mitte meeldival moel, või venitada õpingud nelja aasta peale ja teha seda sisulises mõttes igati mõnusamalt. Kaldun ise pigem viimase poole, ehkki ülearu rõõmus ma selle venitamise üle ei ole. Ükskõik, kas ma valin ühe või teise variandi, minu sügisene tunniplaan ja kohustustepagas on senistest õpitud semestritest oluliselt kesisem ning see teadmine on pannud mind mõtlema teistsuguste kohustuse suunas.

Nägin, kuidas mu usinad Tartu kursusekaaslased peaaegu eranditult erialast tööd praktiseerivad, mõni neist juba teist suve, ja see tekitas minus korraga nii hirmu kui ka inspireeris mind. Olen praktikale mineku mõtteid veeretanud tegelikult juba pikalt, aga alati on tegudele ette jäänud miski värin mu sees, kartus, et ei saa hakkama. Lisaks on mind tagasi hoidnud ka teadmine, et praegu saan ma minna praktikale vaid enda jaoks, õppekavajärgset praktikat saan ma alles peale järgmist kevadet teha. Aga mulle tõesti tundub, et hoolimata mitmest läbitud erialasest ainest, ei ole ma justkui valmis veel ise kommunikatsioonialal tegutsema. Aga ma tean, et ainuke võimalus seda värinat vaigistada, on tegutseda. Kursakaaslased ju tegutsevad, miks siis mina ei peaks hakkama saama.

Olin plaaninud terve suve, õigemini juuli ja augusti, vaikselt puhata. Mõtlesin, et ongi hea, saan aega sõprade-sugulastega veeta ja mõelda, mida pihta hakata. Olles koju jõudnud, tundsin aga tihti rahutust. Mitu nädalat muretsemist ja põdemist viisid lõpuks selleni, et paari päevaga leidsin ma endale nii erialase praktika- kui ka päris töökoha. Nüüd seisan järgmise mure ees – kuidas mõlema jaoks aega leida, üks on nimelt Tallinnas ja teine Tartus. Nokk kinni, saba lahti, eksole. Aga püüan silme ees hoida innustavat lauset „kes palju teeb, see palju jõuab“ ja küll kuidagi hakkama saab.

Kokkuvõttes olen hirmus tänulik kõigile, kes mulle kaasa elasid mu teekonnal. Teist oli rohkem tuge, kui ise ilmselt arugi saate. Väga hea tunde tekkis iga innustav sõna välismaale mineku osas ja iga märk selle kohta, et keegi meie blogi uut postitust huviga ootab. 44 postitust ja 4250 vaatamist – päris muljetavaldav minu meelest. Aitähh!

Neljakümne kolmas ehk reklaami ohvrid

Brüsseli Charleroi lennujaama kasutasime me Corfule ja Dublinisse lendamiseks. Mõlemal korral jäi meile silma Pairi Daiza reklaam. Pairi Daiza on loomaaed Belgias mille tutvustamiseks oli kirjutatud, et tegemist on Belgia ja Hollandi parima loomaaiaga. See lause on ise juba väga imelik kuid veel kahtlasemaks teeb selle asjaolu, et Pairi Daiza asub Belgias Prantsusmaa ja mitte Hollandi piiri lähedal.

Loomaaia külastamist me pikalt ei kaalunud, kuna juba reklaamide põhjal tundus koht lahe ning kaasa aitasid ka väga positiivsed arvustused Tripadvisoris. Kuigi pilet oli üsna kallis (30 euro kanti) leidsime me pakkumise, mis maksis sama palju, kuid hinna sees olid ka rongipiletid sinna.

27. juuli hommikul asusime me teele, et kella kümneks, kui park avatakse, seal kohal olla. Rongijaamas ostis esimesena pileti Maarjaning ta suutis meie väga morni jaamatöötaja näole tuua naeratuse, küsides piletit Dairi Paizasse. Loomaparki saamiseks pidime me kasutame kolme erinevat rongi ning jällegi kuuldi meid omavahel rääkimas ning päriti, mis keelt me räägime. Pakuti, et midagi Skandinaaviast. Olime väga õnnelikud, et meist nii hästi arvatakse.

Mulle endale vähemalt tundub, et jutt väga hästi välja ei tule, siis edasi lasen ma piltidel ja videotel rääkida.

Alguses siis laste loomaaed.

Väikesed põssad

Punkarid

Üks lammas oli selline siga, et oli jalgupidi toidukausis

Täiskasvanute loomaaed

Üks alles, üks kadunud

Pöörake tähelepanu väiksele

Nii nad kõndima pidid...

... aga väike eriti ei jaganud värki.

Nägin oma silmaga vombati ära

Selline see park välja nägi

Maarja ja kiisu

Mitte nii elusad pandad

Elus panda

Ilus panda

Pöörata tähelepanu puhurile vasakul ääres

Mina pandana

Neljakümne teine ehk elu mõte

Tegelikult pole siin postituses sõnagi juttu elu mõttest. Lihtsalt väike vihje ühele raamatule. Kes saab aru, see saab.

See postitus on hoopis Liege linnast. Kuna Hispaania ja Eesti reiside vahele jäi meile 3-4 vaba päeva otsustasime me Belgiast viimast võtta ja külastada Liege linna. Varem olime me sellest vaid korra läbi sõitnud. Liege oli üks väheseid Belgia linnu millest ma varem kuulnud olin ja seda muidugi tänu spordile, täpsemalt jalgrattavõistlusele Liege-Baston-Liege.

Esimene asi, mida me Liege jõudes nägime oli muidugi raudteejaam. Maarja oli kuskilt lugenud, et seda raudteejaama oli arhitekt projekteerinud 10 aastat. Jaa, ilus oli see raudteejaam küll, kuid minu Belgia raudteejaamade pingereas platseerub ta siiski teisele kohale Antwerpeni jaama järel.

Linna kohta ei olnud me jälle väga palju uuride jõudnud ning teadsime vaid seda, et kuskil on mingisugused kuulsad trepid. Nende juurde me siis suuna võtsimegi. Läbi kesklinna muidugi.

Mingisugune kirik

Kui Maarja tahab mingi objekti (enamasti kiriku) täies hiilguses pildile mahutada, eirab ta kõiki pilditegemise norme ning jõuab sihile (vaatamata sellele, et natuke ebamugav on pärast objekti nautida).

Teater ja puukast

Linna keskväljak

Kuigi algselt me neid üles ei leidnud ning linna kõrgeima künka otsa läksime teist teed pidi, jõudsime lõpuks ka kuulsate treppide juurde.

Ülevalt avanes siis selline vaade Liegele

Pole vist raske aru saada kus need trepid on

Uus ja vana kõrvuti

Kuid varsti olid meil kõhud tühjad ja asusime toidujahile. Mina leppisin ühe Pizza Huti pitsaga, kuid Maarja tahtis midagi muud. Käisime kogu kesklinna läbi, kuid kahjuks midagi talle ei leidnud. Hinnad olid sama krõbedad nagu mu pitsa. Lõpuks andis Maarja alla ning me hakkasime tagasi rongijaama liikuma. Kuna me olime rongiaegu igaks juhuks vaadanud pidime me kiirustama, sest kuigi rong Genti käis kord tunnis oli päevas üks vahe, kes kahe rongi vahele jäi kaks tundi, ning kauem me seal linnal olla ei soovinud. Õnneks jäi teele üks toidupood, kust Maarja endale midagi hamba alla sai ning nii me alustasimegi oma kahetunnist reisi tagasi Genti.