Kolmas ehk apparently tulevad kõik pealkirjad sellise ülesehitusega

Nagu Maarja eelnevalt juba kirjutas, siis minek on meil 2. veebruaril. Ja kuna praegu on natuke varem kui see, siis tänane jutt on reisiks valmistumisest.

Mina olen olnud tubli ja väga palju asju juba enne reisi ära teinud. Kõige tähtsam ettevalmistus oli muidugi sarjade ja filmide välja valimine ja tõmbamine, mis Ghentis tšut-tšut meie aega sisustama hakkavad. Arvestades kui vähe me arvatavasti niisama ekraani passime olen ma vist isegi imestunud kui palju sarju ja filme ma enne reisi torrenteerisin (kui varem sellist sõna ei eksisteerinud, siis nüüdsest eksisteerib). Kuigi meil mõlemal on oma sarjad ja filmid, siis otsustasime (vist), et mingit sarja vaatame koos ka. Hetkel veel midagi kindlat välja valinud me ei ole, aga kuna ma tean, et küsimus mida me ikkagi seal vaatama hakkame põletab paljusid, püüame teid sündmuste käiguga kursis hoida.

Teine oluline ettevalmistus oli vaja teha endaga. Reisile eelneva kahe nädala jooksul olen ma külastanud mitmeid arste, et ikka ühes tükis Ghenti jõuda - perearst, hambaarst, juuksearst. Visiit viimase juurde leiab aset kolmapäeval ja inimesed, kes mind lähiajal näinud on teavad, et seda on mul hädasti vaja. Nimelt septembri alguses tegin ma plaani, et käin juuksuris korra novembri keskpaigas ja siis uuesti vahetult enne reisi. Agaaaa see kord jäi ära ja mu juuksed elavad praegu täiesti oma elu. Aga kuna Belgias on juuksuris käimine arvatavasti üsna kallis, näen ma suure tõenäosusega tagasitulles välja samasugune nagu praegu. Mingil imelikul kombel Maarjale meeldib, kui mul (pikad) juuksed on. Seegi hea. Vist.

Kuna ma soovin, siis kirjutan natuke ka blogi nimest: We, Ghent, spring, 15. Maarja on selle blogiasjaga tegelenud megakaua juba. Ta on disaininud, pilte otsinud, nimesid mõelnud. Alguses jäi nimeks vist Collecting memories in Ghent (kiire otsingu tulemusel õnnestus mul välja selgitada, et üheks võimalikuks variandiks oli ka Ghent is always a good idea). Maarjale aga need esimesed ei sobinud, kuigi need olid tema enda pakutud. Seega tegin ma asja võimalikult lihtsaks. Kuna meie läheme 2015 aasta kevadel Ghenti, peegeldub see nüüd täielikult ka blogi nimes.

Ongi praeguseks minu poolt kõik vist.

Väike lisamäng Maarjale: kuna varsti juba aasta aega on Maarja minu koolitöid grammatiliselt assisteerinud ning eriti oma grammarnazi kõhtu täitnud minu komavigu parandades, võib ta ka sellest postitusest otsida, mitu komaviga ta leiab. Väike challenge ka endale: üritan saavutada selle, et reisi lõpuks suudan genereerida postituse, milles ei esineks ühtegi komaviga. Peaks seda niisama ka oskama. Tahan ju ikkagi ajakirjanikuks saada and shit...

Teine ehk liiga palju liiga vara

Täpselt nädala pärast istume me rongis, sõidame Brüsselist Genti poole. Kas ma olen ärevil? Pole raske arvata :)

Mõistuse-Maarjale olen ma juba ammu selgeks teinud, et mul ei ole mõtet mitte midagi karta ega liialt äramineku peale mõelda. Kuna lähen ma ju nagunii. Ja hakkama saan ka kindlasti. Mõistusega võttes saan ma sellest väga hästi aru ega muretsegi, kuid kahjuks on minus ka teine, tihti oluliselt domineerivam pool. See tunnete-Maarja ei taha kohe kuidagi mitte millestki mõistlikult aru saada ning korraldab iga natukese aja tagant massiivse ülestõusu. Ausalt, neid pisikesi (ja mitte nii pisikesi) paanikamomente on viimastel nädalatel olnud ikka väga väga palju. Ja need on päris väsitavad. Tunnen pidevalt korraga nii hirmu, rõõmu, ärevust, elevust ja vähemalt kahtteist emotsiooni veel. Olen ennast lohutanud mõttega, et ilmselt väsin lõpuks muretsemast ning rahunen maha. Parem oleks, sest tunnen, et ei ma ise ega ka Karl ei kannata mind niimoodi välja..

Aasta algul mõtlesin, et kõige rohkem pelgan ma byebye-ütlemisi ja "viimaseid" asju (viimane öö ühikas, viimane kord Lossis, viimane musta leiva võiku ja kohuke jne). Tegelikult on see ju vale, ükski neist asjadest pole ilmselt viimane, vaid lihtsalt mõni aeg ei tee neid asju. See aeg läheb kindlasti imekähku ja seepärast on vale nendest kui "viimastest" mõelda, tekitab vaid asjatut pinget. Järjekordne näide sellest, kuidas mõistusega võttes olen igati rahulik, kuid tegelikult tuli ikkagi Tartus ühikavõtit ära andes kurbus hinge ja pisar silma. Aga eks see ole minu puhul ilmselt paratamatu. Hea on see, et paljud viimased enne minekut kohtumised on tekitanud pigem positiivseid emotsioone, pannud mõistma, kui vahvad inimesed mu ümber ikka on. Kallid-paid kõigile, kes end puudutatuna tundsid.

Mitmed mu tuttavad on arvamust avaldanud, et mu Erasmuse-kogemus võib jääda poolikuks seetõttu, et koos oma teise poolega lähen. Olen isegi sellele mõelnud, koos mineku plusse-miinuseid kaalunud ja kohati nõustun nendega. Tõenäoliselt jäävad meil koos minemise pärast mõned kontaktid sõlmimata ja mõned asjad tegemata, kuid kindlasti kogeme selliseid asju, mida eraldi minnes ei kogeks. Praegu olen ma väga rahul, et ma 2. veebruaril üksi lennuki peale istuma ei pea. Teadmine, et keegi, eriti veel, et see on Karl, tuleb minuga koos, tagab mõnusa turvatunde. Muidugi tekitab koos minemine ka omaette muresid. Näiteks, mis saab siis, kui me peale kolme nädalat koos elamist avastame, et me ei kannata niimoodi päevad läbi koos olemist välja. Ühika leping kehtib juuni lõpuni ning selle katkestamine tähendab mitme kuu üüriraha maksmist mitte millegi eest, seega peame me kuidagi üksteisega hakkama saama. Hetkel ma selles ei kahtle, loodan, et tema ka mitte ja et nii jääbki. On the bright side: kui selgub, et me omavahel ei klapi, siis saame selle vähemalt varakult teada.

Loomulikult on mul peas veel vähemalt kaheksasada küsimust alustades sellest, kuidas ma inglise keeles õppimisega hakkama saan ning lõpetades sellega, kust hommikupudru jaoks kaerahelbeid saada. Kuid kuna ma nendele küsimustele nagunii praegu vastata oska ega saa, siis püüan nende peale veel mitte mõelda - iga asi omal ajal.

Enne minekut muredest on kõige suurem kahtlemata see, kuidas mahutada kogu oma elu 23+8 kg pagasisse. Igaüks, kes mind vähegi tunneb, teab, et mul on alati igal pool igaks juhuks neli korda rohkem asju kaasas, kui vaja oleks. Seetõttu saab see pakkimine minu jaoks erakordselt keeruline olema. Olen selle peale liialdamata septembrist saati absoluutselt iga päev mõelnud. Saab põnev olema, kindlasti üllatun isegi, kui väheste asjadega on võimalik imehästi ära elada.

Olen korduvalt mõelnud, et see minekueelne hirm käsikäes ootusärevusega on päris tüütu, hea meelega läheks kohe homme, et ennast ja oma lähedasi selle põdemisega mitte tüüdata. Loodetavasti kulgeb viimane nädal kodumaal võimaluste piires pingevabalt ning uut postitust kirjutades avastan, et olen end oma uues pesas juba mõnusalt sisse seadnud.

Esimene ehk kuda nii

Long story short - läheme kevadsemestriks Belgiasse õppima. Meie kodulinnaks saab Gent, mis piltidelt ja Google Streetview pilgu läbi tundub kui muinasjutulinn - armsad tihedalt kokku pressitud pisikesed majakesed lõputute kanalite ääres. Kuid linnast maksab rääkida siis, kui see oma silmaga ära nähtud, praegu on minekuni veel mõned nädalad.


Paljud tudengid räägivad õpingute alguses, et nad kavatsevad ülikooliaja jooksul kindlasti vähemalt semestri välismaal õppida, vähesed aga jõuavad tegelike sammudeni. Selles pole midagi imelikku, kuna otsustamine (kas minna, kuhu minna, kui kauaks..) ja sellele järgnev tegutsemine (meeletu paberimajandus, endale vajaliku info üles leidmine..) eeldavad väga suurtes kogustes sihikindlust.

Minu sees oli pisikene võiks-kuhugi-minna-mõte juba ammu, kuid arvasin, et ilmselt see vaid mõtteks jääbki. Selle mõtte kasvatas suve jooksul aina suuremaks mu armas töökaaslane Ann, kes oma Erasmusekogemust igati kiitis ja vahvaid muljeid minuga jagas. Ühel augustikuu õhtul võttis Karl välismaale õppima mineku teemaks - rääkis, et tal on täitsa kindel plaan kevadeks mõnda Ameerika ülikooli kandideerida. Ilmselt sai sellest toitu ka minu minekumõte ning nii veetsimegi terve septembri esimese poole TÜ kodulehel Erasmuse programmiga tutvudes ja välismaiste ülikoolide kodulehtedel vajalikku infot taga ajades (mis, muide, kohati osutus täiesti mission impossible'ks). Kuigi minu esmane soov oli minna Saksamaale või Austriasse, et saaksin saksa keeles õppida ja Karli tõmbas Ameerika suunas, lendame me mitme kokkusattumuse tõttu veebruari algul koos Belgiasse.


Kuna me elame ja õpime Gentis koos ja noh - oleme nagunii koos :) - siis teeme ka mõlemad blogisse sissekandeid. Kui tihti me selleni jõuame, seda lubama ei hakka, kuna selliseid lubadusi on teadagi raske pidada. Mina kavatsen siin mitte pelgalt kirjeldada meie tehtut, vaid kindlasti kirjutada ka oma mõtetest ja tunnetest. Näiteks enne minekut kavatsen kindlati kirja panna oma ootused ja hirmud seoses eesootavaga. Kuna otsustasime oma mõtteid ja tegemisi hakata kajastama ühises blogis, siis võivad mõtted siin kohati korduda (kuid katsugem seda võtta nii, et saabki erinevate vaatenurkade läbi meie seiklustest osa).