Täpselt nädala pärast istume me rongis, sõidame Brüsselist Genti poole. Kas ma olen ärevil? Pole raske arvata :)
Mõistuse-Maarjale olen ma juba ammu selgeks teinud, et mul ei ole mõtet mitte midagi karta ega liialt äramineku peale mõelda. Kuna lähen ma ju nagunii. Ja hakkama saan ka kindlasti. Mõistusega võttes saan ma sellest väga hästi aru ega muretsegi, kuid kahjuks on minus ka teine, tihti oluliselt domineerivam pool. See tunnete-Maarja ei taha kohe kuidagi mitte millestki mõistlikult aru saada ning korraldab iga natukese aja tagant massiivse ülestõusu. Ausalt, neid pisikesi (ja mitte nii pisikesi) paanikamomente on viimastel nädalatel olnud ikka väga väga palju. Ja need on päris väsitavad. Tunnen pidevalt korraga nii hirmu, rõõmu, ärevust, elevust ja vähemalt kahtteist emotsiooni veel. Olen ennast lohutanud mõttega, et ilmselt väsin lõpuks muretsemast ning rahunen maha. Parem oleks, sest tunnen, et ei ma ise ega ka Karl ei kannata mind niimoodi välja..
Aasta algul mõtlesin, et kõige rohkem pelgan ma byebye-ütlemisi ja "viimaseid" asju (viimane öö ühikas, viimane kord Lossis, viimane musta leiva võiku ja kohuke jne). Tegelikult on see ju vale, ükski neist asjadest pole ilmselt viimane, vaid lihtsalt mõni aeg ei tee neid asju. See aeg läheb kindlasti imekähku ja seepärast on vale nendest kui "viimastest" mõelda, tekitab vaid asjatut pinget. Järjekordne näide sellest, kuidas mõistusega võttes olen igati rahulik, kuid tegelikult tuli ikkagi Tartus ühikavõtit ära andes kurbus hinge ja pisar silma. Aga eks see ole minu puhul ilmselt paratamatu. Hea on see, et paljud viimased enne minekut kohtumised on tekitanud pigem positiivseid emotsioone, pannud mõistma, kui vahvad inimesed mu ümber ikka on. Kallid-paid kõigile, kes end puudutatuna tundsid.
Mitmed mu tuttavad on arvamust avaldanud, et mu Erasmuse-kogemus võib jääda poolikuks seetõttu, et koos oma teise poolega lähen. Olen isegi sellele mõelnud, koos mineku plusse-miinuseid kaalunud ja kohati nõustun nendega. Tõenäoliselt jäävad meil koos minemise pärast mõned kontaktid sõlmimata ja mõned asjad tegemata, kuid kindlasti kogeme selliseid asju, mida eraldi minnes ei kogeks. Praegu olen ma väga rahul, et ma 2. veebruaril üksi lennuki peale istuma ei pea. Teadmine, et keegi, eriti veel, et see on Karl, tuleb minuga koos, tagab mõnusa turvatunde. Muidugi tekitab koos minemine ka omaette muresid. Näiteks, mis saab siis, kui me peale kolme nädalat koos elamist avastame, et me ei kannata niimoodi päevad läbi koos olemist välja. Ühika leping kehtib juuni lõpuni ning selle katkestamine tähendab mitme kuu üüriraha maksmist mitte millegi eest, seega peame me kuidagi üksteisega hakkama saama. Hetkel ma selles ei kahtle, loodan, et tema ka mitte ja et nii jääbki. On the bright side: kui selgub, et me omavahel ei klapi, siis saame selle vähemalt varakult teada.
Loomulikult on mul peas veel vähemalt kaheksasada küsimust alustades sellest, kuidas ma inglise keeles õppimisega hakkama saan ning lõpetades sellega, kust hommikupudru jaoks kaerahelbeid saada. Kuid kuna ma nendele küsimustele nagunii praegu vastata oska ega saa, siis püüan nende peale veel mitte mõelda - iga asi omal ajal.
Enne minekut muredest on kõige suurem kahtlemata see, kuidas mahutada kogu oma elu 23+8 kg pagasisse. Igaüks, kes mind vähegi tunneb, teab, et mul on alati igal pool igaks juhuks neli korda rohkem asju kaasas, kui vaja oleks. Seetõttu saab see pakkimine minu jaoks erakordselt keeruline olema. Olen selle peale liialdamata septembrist saati absoluutselt iga päev mõelnud. Saab põnev olema, kindlasti üllatun isegi, kui väheste asjadega on võimalik imehästi ära elada.
Olen korduvalt mõelnud, et see minekueelne hirm käsikäes ootusärevusega on päris tüütu, hea meelega läheks kohe homme, et ennast ja oma lähedasi selle põdemisega mitte tüüdata. Loodetavasti kulgeb viimane nädal kodumaal võimaluste piires pingevabalt ning uut postitust kirjutades avastan, et olen end oma uues pesas juba mõnusalt sisse seadnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar