Neljakümne neljas ehk järelhüüd

Kojusaabumisest on märkamatult möödunud kuu.

Tuleb tõdeda, et ma ootasin kojutulekut väga. Mitte, et mul oleks Belgias halb olnud, aga seal sain selgeks, et olen ikka täitsa koduloom. Hirmsasti igatsesin oma lähedasi. Olles tagasi jõudnud, tundsin, et olen täpselt õiges kohas ja kõik on kuidagi õige.

Esimesed nädalad möödusid linnulennul: tutvustasime Karliga oma vietnamlasest sõpsule Eestimaad, tähistasin enda 21. sünnipäeva, nägin kõiki oma(!) inimesi ja jõudsin igasse hingelähedasse Eestimaa paika.

Olen selle kuu jooksul korduvalt leidnud end mõttes analüüsimas seljataha jäänud Erasmuse-kogemust. Tegelikult tegin ma seda ju pidevalt Belgias olleski, nii omaette, kui ka siin blogis. Niisiis püüan sel teemal enam mitte pikalt heietada. Aga natuke siiski. Sain hindamatu võõras kultuuriruumis elamise ja erineva kultuurilise taustaga inimestega suhtlemise kogemuse. Olen kindel, et ükskõik, kui palju ma kodumaal ka välismaalastega ei suhtleks, sellist pilti ma ikka endale maalida ei suudaks, nagu Belgias minu kujutelma tekkis. Lisaks sain ma palju iseseisvamaks. Või tegelikult, õigem oleks vist öelda, et õppisin ennast tundma. Raske on konkreetseid näiteid tuua, aga ma tõesti tunnen, et olen tunduvalt eneseteadlikum, kui ma varem olin. Otse loomulikult kasvas pilt kodumaast iga eemal oldud hetke ja iga in-Estonia-we-lausega aina rikkalikumaks ning sellega koos ka arusaam, et mulle väga meeldib Eestis elada. Selles mõttes oli igati värskendav vahepeal natukene eemal olla – näen nüüd siinset palju helgemas valguses ja väärtustan rohkem end ümbritsevat. Kõige muu seas pole muidugi tähtsusetu ka sealses koolis õpitu, aga mulle tundub, et kooliväline kogemustepagas varjutab selle tihtipeale....

Paljud, kellega ma peale naasmist rääkinud olen, on kiitnud, et oi kui palju teil seal olles reisida õnnestus. Kummaline, aga Belgias olles ei tundunud see mulle üldse nii suur asi, aga nüüd tagasi kodumaal olles ja Euroopa kaarti vaadates mõistan isegi, et me jõudsime ikka päris paljudesse kohtadesse. Selles osas pean Karli tänama, sest vaevalt, et ma üksi seal olles oleks nõnda palju ringi reisinud.

Minu hea sõbranna, kursaõde ja tulevane pesakaaslane Merili küsis minult, kas Belgias veedetud aeg aitas mul tulevikuplaane selgeks mõelda. Talle vastust otsides sain ma aru, et tegelikult ei olnud ma Eestist eemal olles suures plaanis oma tuleviku üle üldse mõelnudki. Mind ennast hämmastas see. Aga nüüd, nädalake hiljem, olen jõudnud järeldusele, et ongi hea, ju siis oskasin seal tõepoolest hetkes elada ja käesolevat nautida.

Muidugi ei saa öelda, et ma ei oleks oma tuleviku peale üldse mõelnud. Õpingute peale mõtlesin ikka palju, pusisin ju tulevaste kooliaastate nimel isegi kahte Tartu Ülikooli ainet sealt kaugelt teha. Aja jooksul sai mulle siiski selgeks, et olgu ma kui tahes tubli või püüdlik, eemal oldud semestri tõttu on õpingutesse jäänud auk, mis ei lase edasist plaanitud tempos teha. Seisin, tegelikult seisan siiani, valiku ees, kas lõpetada bakaõpingud kolme aastaga ja üldse mitte meeldival moel, või venitada õpingud nelja aasta peale ja teha seda sisulises mõttes igati mõnusamalt. Kaldun ise pigem viimase poole, ehkki ülearu rõõmus ma selle venitamise üle ei ole. Ükskõik, kas ma valin ühe või teise variandi, minu sügisene tunniplaan ja kohustustepagas on senistest õpitud semestritest oluliselt kesisem ning see teadmine on pannud mind mõtlema teistsuguste kohustuse suunas.

Nägin, kuidas mu usinad Tartu kursusekaaslased peaaegu eranditult erialast tööd praktiseerivad, mõni neist juba teist suve, ja see tekitas minus korraga nii hirmu kui ka inspireeris mind. Olen praktikale mineku mõtteid veeretanud tegelikult juba pikalt, aga alati on tegudele ette jäänud miski värin mu sees, kartus, et ei saa hakkama. Lisaks on mind tagasi hoidnud ka teadmine, et praegu saan ma minna praktikale vaid enda jaoks, õppekavajärgset praktikat saan ma alles peale järgmist kevadet teha. Aga mulle tõesti tundub, et hoolimata mitmest läbitud erialasest ainest, ei ole ma justkui valmis veel ise kommunikatsioonialal tegutsema. Aga ma tean, et ainuke võimalus seda värinat vaigistada, on tegutseda. Kursakaaslased ju tegutsevad, miks siis mina ei peaks hakkama saama.

Olin plaaninud terve suve, õigemini juuli ja augusti, vaikselt puhata. Mõtlesin, et ongi hea, saan aega sõprade-sugulastega veeta ja mõelda, mida pihta hakata. Olles koju jõudnud, tundsin aga tihti rahutust. Mitu nädalat muretsemist ja põdemist viisid lõpuks selleni, et paari päevaga leidsin ma endale nii erialase praktika- kui ka päris töökoha. Nüüd seisan järgmise mure ees – kuidas mõlema jaoks aega leida, üks on nimelt Tallinnas ja teine Tartus. Nokk kinni, saba lahti, eksole. Aga püüan silme ees hoida innustavat lauset „kes palju teeb, see palju jõuab“ ja küll kuidagi hakkama saab.

Kokkuvõttes olen hirmus tänulik kõigile, kes mulle kaasa elasid mu teekonnal. Teist oli rohkem tuge, kui ise ilmselt arugi saate. Väga hea tunde tekkis iga innustav sõna välismaale mineku osas ja iga märk selle kohta, et keegi meie blogi uut postitust huviga ootab. 44 postitust ja 4250 vaatamist – päris muljetavaldav minu meelest. Aitähh!