Neljakümne teine ehk elu mõte

Tegelikult pole siin postituses sõnagi juttu elu mõttest. Lihtsalt väike vihje ühele raamatule. Kes saab aru, see saab.

See postitus on hoopis Liege linnast. Kuna Hispaania ja Eesti reiside vahele jäi meile 3-4 vaba päeva otsustasime me Belgiast viimast võtta ja külastada Liege linna. Varem olime me sellest vaid korra läbi sõitnud. Liege oli üks väheseid Belgia linnu millest ma varem kuulnud olin ja seda muidugi tänu spordile, täpsemalt jalgrattavõistlusele Liege-Baston-Liege.

Esimene asi, mida me Liege jõudes nägime oli muidugi raudteejaam. Maarja oli kuskilt lugenud, et seda raudteejaama oli arhitekt projekteerinud 10 aastat. Jaa, ilus oli see raudteejaam küll, kuid minu Belgia raudteejaamade pingereas platseerub ta siiski teisele kohale Antwerpeni jaama järel.

Linna kohta ei olnud me jälle väga palju uuride jõudnud ning teadsime vaid seda, et kuskil on mingisugused kuulsad trepid. Nende juurde me siis suuna võtsimegi. Läbi kesklinna muidugi.

Mingisugune kirik

Kui Maarja tahab mingi objekti (enamasti kiriku) täies hiilguses pildile mahutada, eirab ta kõiki pilditegemise norme ning jõuab sihile (vaatamata sellele, et natuke ebamugav on pärast objekti nautida).

Teater ja puukast

Linna keskväljak

Kuigi algselt me neid üles ei leidnud ning linna kõrgeima künka otsa läksime teist teed pidi, jõudsime lõpuks ka kuulsate treppide juurde.

Ülevalt avanes siis selline vaade Liegele

Pole vist raske aru saada kus need trepid on

Uus ja vana kõrvuti

Kuid varsti olid meil kõhud tühjad ja asusime toidujahile. Mina leppisin ühe Pizza Huti pitsaga, kuid Maarja tahtis midagi muud. Käisime kogu kesklinna läbi, kuid kahjuks midagi talle ei leidnud. Hinnad olid sama krõbedad nagu mu pitsa. Lõpuks andis Maarja alla ning me hakkasime tagasi rongijaama liikuma. Kuna me olime rongiaegu igaks juhuks vaadanud pidime me kiirustama, sest kuigi rong Genti käis kord tunnis oli päevas üks vahe, kes kahe rongi vahele jäi kaks tundi, ning kauem me seal linnal olla ei soovinud. Õnneks jäi teele üks toidupood, kust Maarja endale midagi hamba alla sai ning nii me alustasimegi oma kahetunnist reisi tagasi Genti.