Neljakümne esimene ehk viieks päevaks sauna

Hommikusöök ja blogimine armsas kodutänava mjau-kohvikus

Tegelikult ei käinud saunas, hoopis Hispaanias, aga tunne oli täitsa sama. Mina kui soojalembeline inimloom püüdsin seda sooja täiel rinnal nautida, sest ega see Eesti suvi just kuigi suvine vähemalt siiani pole tundunud. Kuigi päevasel ajal kolmkümmend kraadi oli meie seal veedetud päevade ajal tavaline ja tuleb tõdeda, et paar korda mõtlesin isegi mina, et oi see on nüüd küll natukene liiga soe. Aga ainult mõned korrad, ausalt. Igatahes pigem las olla natukene liiga soe kui külm. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt kekata, et seal oli hea soe, aga kuidagi kujunes sellest kuue-realine tekst, vabandust.

Hispaania kujunes meie sihtkohaks pelgalt seetõttu, et Karli tädi elab seal ja siit Belgiast on oluliselt lihtsam ja kordades odavam talle külla sõita, kui Eestist. Ausalt öeldes on mul päris hea meel, et meie viimane reisike just selline pooleldi külaskäigu nime kandev oli, sest ega väga ei oleks jaksanud enam täiskäigul turistina ringi mütata. Kõigil teistel reisidel on alati olnud selline pinge peal, et peaks ikka võimalikult palju tegema ja nägema ning see on kokkuvõttes päris väsitav. Kellelegi külla minnes on aga lisaks nägemisele-tegemisele oluline ka lihtsalt külastatavatega koos olemine ja just seda mul oligi vaja.

Peatusime armsas mereäärses külas nimega Torredembarra, mis asub Barcelonast 80 km lõuna pool. Ütlemata mõnus oli näha elu pisikeses linnas! Käisime nuusutamas ka lähedalasuvaid pisut suuremaid linnu Tarragonat ja Reusi ja mulle kuidagi väga meeldis näha selliseid mitte päris suuri maailmakuulsaid turistilõkse, vaid just väiksema mastaabiga vaatamisväärsusi ja lihtsalt vaadata, kuidas elu sellistes kohtades välja näeb. Tegelikult oli meil plaan sõita päevaks ka Barcelonasse, aga kuna ma juba esimesel päeval end mõneks ajaks liikumisvõimetuks tallasin, jääb see plaan järgmist korda ootama (päris ambitsioonikas mõte, Maarja). Nimelt sain endale talla alla päris korraliku suurusega villi, mis ilmselt minu hooletuse (ei suutnud end rannaliivast eemal hoida) tõttu täitsa vihaseks ja põletikuliseks kasvas. Nii ma siis istusin terve ühe päeva jalg soolaveega kausis ning salvikihi all ja püüdsin kõigest väest mitte meeeeletult kurb olla, sest kes ikka Hispaaniasse puhkama minnes toas tahaks istuda, eks. Õnneks ei pidanud villike halva kohtlemise pärast pikka viha ja juba järgmisel päeval õnnestus mul omas tempos ringi liikuda.

Täitsa tõsise matkaja nägu, kas pole? Pilt on tehtud Brugge's, sest sõitsime lennujaama Brugge kaudu. Seda seetõttu, et lennujaama viiva bussi piletihind oli sealt odavam, hoolimata sellest, et sama buss teel lennujaama ka Gentis peatuse teeb. Skeemitajad jällegi. 

Pole vist raske arvata, millisesse tuppa meid oodatakse :)

Juhin tähelepanu taustal paistvale nimelisele õhtupallile! Ootan kodus samasugust vastuvõttu :D (nali, emme, naeratusest ja kallist piisab)

Isegi Torredembarras silmasime mitmeid Belgia jälgi: pisiversioon Brüsseli Atomiumist ja Belgia õlu

Sellised inimpüramiidid, õigemini kujud inimpüramiididest on Hispaanias väga levinud

Tarragona rannariba. Tegelikkuses oli see meri veeeeel sinisem, ausalt!

Tarragona amfiteater

Oleme mõelnud, mis meie celebrity name võiks olla. Nagu Brangelina. See oleks siis hispaaniapärane versioon meie omast.

Nii vahvad sõõrikud! Ma tahaks neid ainult vaadata, süüa ei raatsikski.

Sadam Torredembarras

Mulle meeldis väga mõte linnatänavatest ja liivarandadest kaugemale vaadata, sestap võtsime kogu perega, st Karli tädi Sirle, tema kaasa Gil ja nende ühe-aastane tütar Nele, ette pisikese matka. Mäletan Sirlet ütlemas, et tuleb selline mõnus jalutuskäik, kogu perele sobilik, sest ega aastase preiliga midagi suurt ette võtta ei maksa. Tuleb tõdeda, et see väike jalutuskäik oli minu jaoks ikka peaaegu katsumuse nime vääriline. Meie teekond viis mäe otsast alla orgu jõe äärde ja seejärel sama teed pidi üles. Tagasi mäkke tõustes käis mu peast korduvalt läbi mõte, et nagu hästi ei jaksa enam. Oma rolli mängis kindlasti ka küttev päike, ilmselt oleks sama teekond Eesti praeguse ilmaga hoopis teistmoodi tundunud. Igatahes on mu meeletult hea meel, et Sirle ja Gil meid matkama viisid, mulle kohe hirmsasti meeldis!

Siurana-nimeline linnake on Google Mapsi järgi täpselt nii suur

Päris-elus nägi välja täpselt selline - pisike hunnik armsaid kivimaju, kiviteid ja kauneid vaateid

Meie jaani-päikeseloojang sisaldas muuseas jäälilli ja linnukakat

Neljakümnes ehk nelikümmend kaheksa tundi silmailu, unetust ja lömmis varbaid

Amsterdam! On ju patt jätta külastamata nõnda populaarne linnake, kui ta paikneb meie sellekevadisele kodule lähemal kui Võru Tallinnale. Olime mõlemad enne minekut üsna halvasti meelestatud, kuna näis, et Amsterdam on kuidagi eriti kallis linn. Näiteks ühe öö voodikoha eest pidime välja käima kaks korda nii suure summa, kui Dublinis. Enne reisi klassikalist "what to do in Amsterdam" guugeldamismaratoni tehes ahastasime üksteise võidu, sest näiteks muuseumipiletid maksid oluliselt rohkem kui mistahes teistes linnades (isegi Pariisis oli tavapilet märgatavalt soodsam!!). Kuid minu meelest saime me oma skeptilisusest kirtsus ninadest aga üsna pea teele asudes lahti. Ilmselt suutsime endale selgeks teha, et teatud summade välja käimine on paratamatu ja selle pärast ei maksa lõputult pahurdada. 

Kuigi Amsterdami sõidab iga päev busse ka Gentist, planeerisime me oma reisi Antwerpeni kaudu - rongiga Gentist Antwerpenisse ja sealt bussiga edasi, tagasitee samamoodi. Seda lihtsalt seetõttu, et Antwerpenist sõidab läbi palju rohkem busse. Järele mõeldes oleme ikka hulludeks skeemitajateks hakanud siin oma trippe planeerides. Pisikeste muretsemiste aga suuremate viperusteta saime nii kohale kui ka tagasi koju, nii et skeemitamine tasub täitsa ära. 

Teadsime varemgi, peatumispaigaks valitud Bulldogi hostel asub kesklinnas aga et ta lausa nii hea asukohaga on, oli minu jaoks üllatus. Paarisaja meetri kaugusel Central Stationist, raekojast ja ostutänavast, 15-20-minutilise jalutuskäigu kaugusel muuseumidealast, kauni pisikese kanali ääres ja täpselt keset punaste laternate naabruskonda. Nägime ja tundsime enda ümber pidevalt kõike seda, mis Amsterdamiga seoses mõtteisse tuleb: kanalid, sillakesed ja armsad pisikesed majad, puidust kotasid ja puidust (!!) tulpe tulvil suveniiripoed, punaselt valgustatud akendest piilumas mitte just kuigi katvalt riides neiud ning loomulikult kanepilõhn. Huvitaval kombel ei jõudnud ei allkorruse baari müra ega tänavamelu (toa ainus aken oli vaatega pisikesse sisehoovi) meie tuppa, selles mõttes oli seal magamiseks igati sobiv õhkkond. Hosteli kiituseks veel, et iga voodikohaga käis kaasas kapp (tõsi, kapi luku pidi automaadist ise viie euro eest ostma), pisike lambike ja stepsel. See on täitsa luksus arvestades meie varasemaid hostelikogemusi, mil tihti voolu saamise nimel kaaskannatajatega võitlema oleme pidanud. Hoolimata eeskujulikust hostelist, ei saanud Karl seal miskipärast üldse sõba silmale. Esimesel ööl sai ta kirja vaid mõned rahutud unetunnid. Lohutasin teda, et kui esimene öö nõnda lühikeseks jäi, küll siis teisel ööl lihtsalt füüsilisest väsimusest magama vajud. Seda aga ei juhtunud, ka teisel ööl sai ta vähemalt sama kaua niisama voodis passida kui reaalselt magada. Reisimine on niisamagi päris väsitav, välja puhkamata ju veel korduvalt raskem, seega mul oli temast päris kahju aga ega ma midagi peale lohutava pai teha ka ei osanud.

Unetusest veel nii palju, et ma olen kaotanud ühe imelise võime - bussis, rongis, lennukis või mis tahes transporditeenust kasutades magamise. Mõtlen alati, et oh pole hullu, kui vara ärkama peab ja unetunde napib, saab ju bussis pärast kaks tundi magada, aga no ei õnnestu see. Aga noh parem kui Karli variant, et voodis magada ei saa. Sel bussisõidul oli mul isegi hea meel, et ma uinuda ei suutnud, kuna peatus oli ka Rotterdami kesklinnas, nii et saime bussipileti hinna eest ka väikese Rotterdami ekskursiooni. Ta oli täitsa teist nägu kui klassikalised siinkandi linnad, pisikeste nunnude majade asemel olid suured hallid modernsed monstrumid. Mulle täitsa piisas sellest, mida ma bussiaknast nägin, väga sinna tagasi ei kibele. 

Kuna Eurolines'i buss pani meid maha Amsterdami kesklinnast küllaltki eemal, nägime me nii bussi- kui ka metrooaknast sellist mitte-postkaardi-Amsterdami kah, selles polnud küll midagi imetlusväärset. Alles kesklinnas maa alt metroopeatusest nina välja pistes sain aru, et vot nüüd tõesti olemegi Amsterdamis. Olles nüüd juba rohkem kui neli kuud Belgia elanud, arvasin ma, et kanaliterohke linnapilt mind ei vaimusta, aga tegelikult vaimustas küll. Kogu see kesklinna ala, mil ei saa minutitki ringi kõndida ilma mõnd kanalit silmamata, on tõepoolest kaunis. Armsad sillakesed, madalad armsad muinasjutumajad ja ringi kihutavad jalgratturid sealjuures moodustavad tõesti lummava terviku. Kui autodel seal üldse sõita ei lubataks, oleks tegemist täitsa muinasjutumaaga. Tänavad on seal päris pisikesed ja kuna Amsterdam on äärmiselt tihedalt asustatud linn ning ka väga populaarne turismilinn, on seal kohati ikka väga keeruline leida kohta, kuhu jalg maha toetada. Siiski mitte nii keeruline, kui laupäeva pärastlõunal Londonis Oxford streetil. Muide, Holland on maailma kõige tihedamalt asustatud riik 477 elanikuga ruutkilomeetri kohta. Eestis elab samal alal 27 inimest, nii et on mõistetav, miks mina põlise eestlannana end liiga tihedalt asustatud kohtades ebamugavalt tunnen. Kui juba statistikaks läks, siis mainin ära, et vaid 49% Amsterdami elanikest on etniliselt hollandi päritolu, suurimad vähemusgrupid on surinamelased, türklased ja marokolased. 

Lisaks niisama ringi jalutamisele külastasime ka mõnda muuseumi. Üllataval kombel suutsime jälle kunstimuuseumist rõõmu tunda - peale Pariisi tundus päris pikalt, et ei jaksa seda kunsti enam endasse ahmida. Aga Rijksmuseum oli vahva, mõnusalt loogiliselt üles ehitatud ja täpselt paraja suurusega (vihjed gigantsele Louvre'le). Lisaks sellele oli meil kindel plaan käia ära Anne Franki majas. Jalutasime selle juurde juba kohe Amsterdami jõudes aga tol korral tundus järjekord pikk, saba eesotsas olijate sõnul pidi sisse saamiseks ootama ligikaudu tunni. Mõtlesime, et ehk on pühapäeva pärastlõunal koht väga populaarne, et tuleme hiljem tagasi. Õhtupoole tagasi minnes oli saba umbes sama pikk, kui mitte natukene pikem ning otsustasime selle järgmisesse päeva lükata, mõeldes, et kes siis esmaspäeva hommikul kohe Anne Franki saatusega tutvuma tahab minna. Järgmisel hommikul aga selgus, et tahtjaid oli palju. Eemalt silma järgi hinnates tundus, et kassani jõudmiseks peaks järjekorras seisma rohkem kui kaks tundi. Loobusime sellest ning olime pärastlõunal tagasi minnes vaid tunnise järjekorra üle väga õnnelikud. Tahaksin seda majamuuseumit kiita, kuid sellise kurva ja karmi ajaloolise taustaga muuseume on alati kummaline kiita, ei tahaks ju öelda, et see oli nii lahe või nii äge. Aga huvitav oli küll ja tõesti oli kuidagi lahe tunne täpselt nendes ruumides viibida, kus Anne oma perega küüditamise eest varjus. 

Millegi pärast ei olnud mul Amsterdamis üldse tahtmist pilte teha. Või no tahtmist oli aga ma kuidagi ei viitsinud inimmasside sees ilusaid hetki oodata ja sättida. Lisaks on meil Karliga natukene erinev arusaam normaalselt liikumise tempost, nimelt olen ma pigem selline, kellele meeldib rahulikult pea laiali otsas kulgeda, Karlile aga tahab konkreetselt ja kiiresti punktist A punkti B saada. Niisiis loobusin ma suures osas Amsterdami läbi kaamerasilma vaatamast ja nautisin jäädvustamata. Täitsa hea on niimoodi oma elamustele, mitte nende jäädvustamisele, keskenduda, 

Mäletan, kuidas ma aastaid tagasi oma arvamust spordijalanõude teemal väljendasin. Väitsin kindlalt, et sellised jalavarjud ei saagi ju mitte kuidagi ilusad olla ja õudne on isegi tenniseid näiteks kleidi juurde selga panna (lehvitan Annikale, kui ta seda lugema juhtub). Viimasel ajal on aga sporditossude kandmine päris moodi läinud. Eriti siin Kesk-Euroopas olen ma näinud neidusid tosse kandmas mistahes riietuse juures. Peale Londonis maha kõnnitud lõputuid kilomeetreid ja neid saatnud väga väga valusaid labajalgu olen ma alati reisidele või niisama pikematele jalutuskäikudele tossud jalga pannud. Nii hea on! Kuigi kõik mu teised papud on samuti väga mugavad ja mõnusad, on tossud selliste vahemaade läbimiseks ikka ainuõige asi. Tean seda nüüd eriti hästi, kuna otsustasin Amsterdami minnes tossud kodu valvama jätta. Juba esimese päeva lõpuks olid mu varbad tennistega (mis peaksid ju ka tegelikult päris jalasõbralikud olema) korralikult riidu läinud ja iga järgnev tenniste jalga tõmbamine tundus piinarikas. Aga mis seal ikka, sain jällegi õppetunni. 

Üks üsna tume vaade meie hostelitoale meie nurgast

Ja meie nurgake

Sellise vaste saab Amsterdami guugeldades. Tuleb tõdeda, et seal ongi peaaegu nii ilus, nagu nendel photoshop'itud piltidel

Punaste laternate tänav päevasel ajal

Miisuga. Seal oli päris paljudes baarides oma miisu. Muide, Amsterdamis on oma süsteem baaride nimedega: cafe  on baar/resto, coffee huis ehk otsetõlkes kohvimaja on kohvik ja coffeeshop selline koht, kust saab Euroopas vaid seal linnas legaalseid mõnuaineid osta.  

Ma pole päris kindel, millist emotsiooni see Karli selfie-nägu väljendama peaks

Kohe päris meie hosteli juures oli kondoomipood. Päris kummalisi asju müüdi seal, nagu näha.

Karl, kõike ei pea järgi tegema, mis rumalad ees teevad...

Rijksmuseumi mõnus raamatukogu

Taustal Rijksmuseum

Mingi konn parkis end kõnniteeservale 

Teine järgis kohe eeskuju

Muidu eestlasi ei kohanud (mis on päris üllatav, kas pole), aga Ivo Linnat nägime. 

Nii elevil nägusid ika naljalt ei näe (tegelt Karl oli rohkem elevil, kui pildilt paistab, ausalt)

Uskumatu, et siin blogis juba NELIKÜMMEND postitust on. Olen nii uhke, et me tubli hooga ikka lõpuni välja blogime, sest tavaliselt nende reisiblogidega läheb ikka nii, et kirjutamisaine ja -ind justkui haihtuvad tasapisi. Mind on innustanud saadud tagasiside - kui on asjast huvitatud lugejaid on tore kirjutada kah :)