laupäev, 13. juuni 2015

Kolmekümne üheksas tutvume veel Belgiaga




Selle kaardi peal on ilusasti näha enam-vähem kõik kohad, mida me siinkandis külastanud oleme. Vaid Oostendet pole piisavalt oluliseks peetud, aga et temagi asukoht selge oleks, mainin ära, et sinna saamiseks tuleb Bruggest edasi raudteed mööda mere poole sõita.

Ma oleksin pidanud järgnevat juba ammu selgitama, aga parem hilja kui üldse mitte. Kaardil on näha Belgia naaberriigid ja mainin ära, et vaid pisikese meresõidu kaugusel on juba Suurbritannia. Belgia ise on natukene nagu identiteedikriisis riik (ka kohalikud nõustuvad, et nii on täitsa õige öelda). Seda seepärast, et ta koosneb kolmest erinevast osast: Flandria ehk hollandikeelne osa, Valloonia ehk prantsuskeelne osa ja paremal all nurgas on tegelikult ka pisike saksa keelt kõnelev osa (aga seda pole selle kaardi autorid miskipärast piisavalt oluliseks pidanud). Flandria piirides olev Brüssel on aga omaette tegelane, teda nimetan lihtsalt multikultuurseks. 

Nagu näha, on meie vallutused jäänud hollandikeelsesse osasse. See pole taotluslik, niimoodi on lihtsalt läinud. Plaanis on veel ikka ühte prantsuskeelsesse Belgia linnakesse kah jõuda, aga eks näis, kuidas sellega läheb. Täna seadsime sammud Mecheleni. Truu sõber Use-It kaart ütleb, et Mechelen on just selline mõnus pisike linn, kus on tore suuremate linnade melust hinge tõmmata. Seda ta ka oli. Kuigi päikesepaiste oli kodudest välja meelitanud päris tubli hulga linna elanikke ja kohtasime ka mõnda turisti näoga inimest, oli seal tõesti kuidagi teistmoodi hingamine kui näiteks Gentis või Antwerpenis. Käisime kõrges Saint Rumbolti katedraali tipus, uudistasime kohalikke kirikuid seest ja väljast, külastasime Kazerne Dossini nimelist holokausti teemalist muuseumit ja sõime lahedas Maroko restos lõunat. Selline mõnus turistipäev.



Mecheleni ülimalt laheda välimusega raekoja hoone. See vasakpoolne osa oli teise külje pealt veel palju kihvtim, ei tea ainult, miks ma teda jäädvustada unustasin.

St. Rumbolti altar

... ja orel

Orel ülaltvaates

Ja veel kõrgemalt

Sellise vaate nägemiseks pidime välja käima mõned eurod ja saime tubli jalalihaste trenni (või noh, värisevad jalad järgnevaks pooleks tunniks) pealekauba, sest ega 532 trepiastet pole naljaasi. Kui hästi vaadata osata, on siit Brüssel täitsa näha. Meie nägime päikese käes sillerdava Atomiumi ära igatahes.

Ja siit poolt peaks Antwerpen paistma. Selles ma nüüd nii kindel ei oleks, aga seal silmapiiril paistis midagi küll. Las ta siis olla Antwerpen.

Tõestusmaterjal, et me ikka tõepoolest ise sinna üles jõudsime

Use-It kaardi soovituse põhjal külastasime Maroko söögikohta. Muide, linna populatsioonist lausa 16% moodustavad 1970ndate ringis Marokost tulnud tööjõu perekonnad ja järeltulijad. Kuigi me päris traditsioonilisi toite ei proovinudki, jäi mulle kohast nii enda kanasalati kui ka naaberlaudatest paistnud lahedate traditsiooniliste roogade põhjal väga hea mulje. Mecheleni enda õlu, nimeks Gouden Carolus, oli samuti imehea. Lausa üks parimaid, mida ma proovinud olen. 

Esiplaanil olev Margaret tegi Mechelenist humanismi ja kultuuri keskuse, tagaplaanil vallutatud katedraali torn.

Sint-Janskerk (kerk on hollandi keeles kirik) peidab endas üht haruldust - Rubensi maal, millel pole kujutatud suurt alasti naist

Holokausti teemaline muuseum tutvustas eelkõige Belgia (ja Belgiasse pagenud) juutide saatust, kuid Eesti oli täitsa olemas

Me, topskid, ei arvestanud, et see muuseum võib niivõrd lahe olla, jõudsime sinna tund + veerand enne sulgemist ja selline kurb tunne jäi sisse, et väga palju jäi veel vaatamata. Soovitan soojalt kõigile, kes mingil kummalisel põhjusel Mecheleni juhtuma peaksid!

Fotosein: värviline pilt tähendab Holokausti üle elamist...






Uskumatu, kui lähedal kodutulek juba on, Kalender võib pisut eksitada, tegelikult tuleme 28ndal, 26ndal on koolis byebye-üritus, kuhu ilmselt meie kahekesi Karliga läheme, kuna enamik kursusekaaslasi on selles ajaks juba kodudesse laiali imbunud. Hea tunne, kui kõik kohustused maha kriipsutatud on ja tegelikult on ikka väga hea meel selle üle ka, et kodu tulek juba nõnda lähedal on.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar