Kolmekümne kuues ehk kaks piletit ja seitse rongi

Kuna meie aega siin Belgias on alles ligikaudu kolm nädalat jõudis mulle kohale, et on viimane aeg Belgiat ja selle lähiümbrust uudistada. Kolmapäeval käisime Leuvenis, neljapäev oli puhkus ning reedel otsustasin ma uue linna ära näha. Seekord reisisin ma üksi, kuna Maarjal oli kooliasju vaja teha, Prantsusmaale Lille.

Lille jääb Gentist 75 kilomeetri ja natuke rohkem kui tunniajase rongisõidu kaugusele. (Rong Lille väljub iga tunni tagant). Hommikul kinnitasin kõhtu kohalike ühe lemmiktoidu, Brodjega (einesai), ning jõudsin rongijaama paarkümmend minutit enne rongi väljumist. Arvasin, et piletit on kergem osta masinast, mitte laua taga istuvate onude-tädide käest. Piletimasinat olime Maarjaga varem korduvalt kasutanud, seega millegi uuega tegu ei olnud. Ainus mure piletit ostes seisnes selles, et aparaadist ei olnud linna nimega Lille. Kuigi keelesätetest olin valinud ma inglise keele oli kõige Lille lähedasema nimega kohaks Lillois. "No äkki on see mingi Hollandikeelne nimi Lille`le", mõtlesin ma ning ostsin edasi-tagasi pileti ära. Jõudes õigele perroonile nägin, et tablool oli rongi sihtkohaks märgitud Lille. Vähemalt algus oli positiivne.

Kui rong jõudis jaama tahtsin ma vaadata rongi uksel oleva tabloo pealt, kas rong ikka viib Lille, aga kuna inimesed olid jõudnud juba maha tulla otsustasin ilma veelkord üle kontrollimata peale minna. Igas Belgia rongis on tabloo, mis näitab, mis peatustes rong peatub ning mis rongi lõpppeatus on. Lille`i mina seal ei näinud. Aga olles rongiga paarkümmend minutit sõitnud luges rongijuht valjuhääldi kaudu ette kõik peatused, kus rong peatub. Seda ma vähemalt arvan, kuna hollandi keelt ei valda ma absoluutselt. Lille`i ta aga ei maininud. Kuid möödus vaid paar lauset ning kõlas ka mulle tuttav peatus Lille Flanders. "No nüüd ei saanud küll midagi valesti olla", arvasin ma, Olin eelnevalt vaadanud ka rongi teekonda ning kõikide peatuste nimed tundusid senimaani õiged olevat.

Peale 45-minutilist sõitu tegi rong ühes suuremas jaamas 10-minutilise peatuse. Korraks lülitati rongil ka vool välja, kuid tol hetkel ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu. Rong hakkas jälle liikuma ning kõik tundus korras olevat. Vähem kui minut peale jaamast väljumist hakkas minu vagunis ringi käima kontrolör. Jõudes minuni, andsin ma talle oma pileti. Alguses tundus kõik korras olevat, kuid siis hakkas ta mu piletit lähemalt uurima. Meie vestluse käigus sai selgeks, et a) minu pilet ei ole ei Prantsusmaa ega ka Belgia Lille`i (fun fact Belgias, Antwerpeni juures on tõesti linn nimega Lille) b) see rong mille peal ma olen, ei sõida kumbagi Lille`i vaid hoopis Belgia rannikule (minul oli vaja minna lõunasse.) Kontrolör selgitas mulle ka, et eelmises peatuses oli rong pooleks läinud ning mina olin vale poole peal. Tagumine pool viis Lille`i. Ta soovitas mul järgmises peatuses maha minna, vastassuunas ühe peatuse sõita ning sealt jaamast, mille trikiks on rongide poolitamine, oma teekonda jätkata.

Leidsin ennast väikesest Belgia külast/linnast nimega Bissegem. Tagasi sõitva rongini oli üle poole tunni aega, kuid kuna ma teadsin, et rong Lille väljub alles tunni pärast ei olnud ma eriti mures ning pidasin telefonitsi sõjaplaani Maarjaga. Maarja andis mulle teada, et mu olukord ei ole üldsegi mitte lootusetu, sest Bissegemist jääb Lille vaid 26 kilomeetri kaugusele. Bissegem oli ikka tõesti väike koht. Kui Gentis on rongijaamas 12 perrooni, siis Bissegemi jaam nägi üsna nukker välja: paar tooli, üks piletiautomaat ning kohanimi.

Istudes vajaliku aja ära ning kuskil rongi vahekäigus viis minutit peidus olnuna (et ma ei peaks järjekordsele kontrolörile oma segadust seletama) jõudsin rongipoolitusjaama linnas nimega Kortrijk. Tabloolt leidsin ma, et rong Lille`i väljub perroonilt 4a (perrooni esimene ots oli 4a ja tagumine ots 4 b ning mina olin algselt siis istunud 4b poolses osas). Kui rong saabus ei jäänud ma vaatama seda poolitusprotsessi vaid suundusin kohe ÕIGELE rongi poolele. Jaamas seismise ajal käis kontrolör vähemalt minu vaguni läbi ning küsis, kas me ikka soovime Lille`i sõita. Seekord olin kindel, et olen õiges kohas ning ainus mure oli mu vale piletiga. Kuid kui kätte jõudis kontrollimise aeg oli onu väga tore ning ei käskinud mul uut piletit osta (kuna olin maksnud 7 eurot rohkem, kui vaja). Lille`i jõudsin ma keskpäeva paiku. Plaan oli mul olla linnas 3-4 tundi, sest alates kella neljast pidi sadama hakkama. Minu saabudes oli ilm aga väga ilus ning sooja oli 30 kraadi ringis.

Praegu ma just taipasin, et see postitus räägib 90% minu reisist Lille`i ja tagasi. Kesklinnale tegin ma Use-it kaarti kasutades ringi peale ning vaatasin kõik kõrgeimad/tähtsaimad hooned ära. Nüüd näete teile ka. Piltide juures kahjuks kirjeldusi ei ole, kuna ise ka ei tea mis hoonetega tegu oli. Seega väga paljudest pilte ma ei pane ka. Ainult kõige ilusamatest ja ainult selliseid, mis sirged on (Maarja siin kommenteeris,et mu pildid kipuvad vildakad olema. Lõpuks jõudsime ühiselt järeldusele, et viga oli linnas, kaameras, ilmas ja kõiges muus, kui minus.)

Kiriku?? küljes ripub silt, mis annab teada, et tegemist on infopunktiga.

Vahepeal hakkas juba tunduma, et olen ikka veel Belgias.

Kaarti uurides avastasin ma ka, et Lille`i loomaaed on avatud ning uudistama saab seda minna täiesti tasuta. Ning seda ma ka tegin.

Nämm, nämm. Õun.

Loomaaed asus vana sõjaväekindluse juures, mille rohelisi nõlvu kasutasid kohalikud päikese võtmiseks ja pikniku pidamiseks. Tol päeval oli üldse parkides väga palju inimesi. Aga arusaadav ka ju, kui väljas oli 30 kraadi.

See pole päris park vaid see kindlus, Pildil on vähe inimesi, kuna ei tahtnud inimesi nii selgelt ja arusaadavalt pildistada. Vot nii. Nad olid küll seal, uskuge mind.

 Kuna kõht hakkas mul peale kahetunnist jalutuskäiku juba üsna tühjaks minema ning raha ei tahtnud ma väga toidu peale raisata leidsin ma oma lõunasöögi ühest vähestest kesklinnas asuvatest normaalsetest toidupoodidest . Kraade oli seal poes umbes 15. Väga mõnus jahutav. Ostsin endale joogi ning võileiva ning läksin prantslaste eeskujul seda parki sööma. Huvitaval või siis mitte nii väga huvitaval kombel oli poes väga suur valik Belgia õllesid.

Tõlkides poes nime eesti keelde saab korraks muiata.

Veel natuke ilusaid Lille`i hooneid.

See näeb täitsa nagu mõni Belgia linn välja.

Rongijaam kaugelt vaadatuna.

Huvitavalt majade vahele ära peidetud vana kirik. (Ma ise kaldun arvama, et kirik oli enne ja siis tulid majad :))

Rongijaam seest

Peale kolmetunnist jalutuskäiku olin ma õnnelikult jõudnud tagasi Lille`i rongijaama, kuid suurem osa mu seiklusest oli alles ees. Istusin nelja paiku rongi ning lootsin umbes tunni pärast juba Gentis olla. Rong ei tundunud eriti täis tulevat seega julgesin ennast istutada ühte neljakohalisse (kaks istet ühelpool, kaks istet teiselpool ja väike laud vahel) vahesse. Minu vastu sättisid ennast kaks väga suurte seljakottidega noort inimest. Maha istudes küsisid nad minult kas ma räägin inglise keelt ning et kas see rong viib Genti. Nad selgitasid, et küsimise põhjuseks oli asjaolu, et igal pool on kohanimed prantsuse keeles ning nad ei olnud kindlad (Gent on prantslastele Gand). Peale esmase kontakti loomist jäin ma nendega rääkima ning said teada, et Ariel ja ta poisssõber (kelle nime ma kahjuks korralikult ei kuulnud) on USA-st, on hetkel Euroopas 10 nädalaks reisimas ning järgmised neli päeva kavatsevad nad Belgiat avastada. Kuna nad oli minuvanused (22 aastased ja vähemalt minu jaoks üllatavalt juba viis aastat suhtes olnud) oli nendega üsna huvitav rääkida. Rääkisime nii oma riikidest, koolisüsteemist, Ukrainas toimuvast, kui ka elust Belgias. Juttu rääkides möödus aeg kiiresti, kui ikka ja jälle tuli meelde, et rong ju ei liigu. Peale poolt tundi rongis istumist teatati meile, et rongiga on midagi viga ning Genti saab järgmise rongiga. Kuna olin leidnud endale vestluskaaslased ei olnud tujul väga viga ning rääkides möödus aeg tõesti kiirest. Kuigi järgmine rong saabus õigeaegselt väljus ta siiski ligikaudu kümneminutilise hilinemisega. Mõni minut ees või taga mõtlesime me siis. Olles jõudnud Belgiasse peale 20 minuti pikkust sõitu oli järgmiseks peatuseks rongipoolitaja Kortrijk. Kuid rong venis sinna väga aeglaselt ning varsti pöörduti jälle valjuhääldeid kasutades meie poole. Ainsad sõnad, millest ma aru sain oli tähelepanu ja õnnetus. Meie kolme lähedal istunud kohaliku mehe abil saime me lõpuks Kortrijki jõudes teada, et kuskil vahepeal teel Genti on juhtunud õnnetus ning mitte ükski rong sinna poole ei liigu. Kuigi päris kindel ma ei ole, on mulle kuskilt kõrvu jäänud, et keegi oli rongi alla hüpanud, mis seiskas kogu liikluse. Lille`s olin ma rongi peale läinud 16.00 ning Kortrijki jõudes oli kell umbes 18.20.

Mitte mingit informatsiooni ei liikunud. Lõpuks leidsime me ühe Belgia linnade bussifirma De Lijn töötaja, (bussijaam ja rongijaam olid koos) kes saatis oma töökaaslase uurima, kas Genti läheb asendusbuss ning jäi ise meiega rääkima. Vestluse käigus küsis ta minult, et kas ma olen USAst, kuna mul olevat Ameerika aktsent ning selgus, et tema vennal on korter Ameerikas Atlantas, kust ka minu kaks uut sõpra elavad. Lõpuks selgus, et asendusbuss peaks viie minuti jooksul tulema. Varsti saabuski õigete kirjadega buss, kuid bussijuht vastas meie päringutele kindlalt, et see buss küll  meist tol hetkel 45 kilomeetir kaugusele jäävasse Genti ei sõida. Vahepeal oli kuskilt tulnud info, et 19 paiku peaks mingi rong viima Genti lähedale. See info ei tundunud eriti usaldusväärne ning hakkasin oma kaaslastega mõtlema, kuidas Genti jõuda. Jaamas nägin ma siis ainult ühte rongi, mis tundus kohe-kohe sõitma hakkavat. Jooksime siis kiiresti sinna ning rongijuht kinnitas meile, et rong sõidab Bruggesse. Bruggest omakorda oli üsna lihtne Genti jõuda, kuna rongiliiklus Gentist lõunapoole oli suletud, Brugge jääb Gentist aga läände. See rong oli üsna vana ning ma polnud sellisega varem sõitnud. Vestluse käigus Ameeriklastega jõudsime järeldusele, et ma ei tohiks neile Belgia rongiliiklusest enam rääkida, kuna teel Lille`st Kortrijki olin ma neile rääkinud, kuidas kõik rongid on uued, graafikutest peetakse no peaaegu alati kinni ning rongid pole kunagi ülerahvastatud.

Bruggesse jõudes tuli rong Genti viie minuti pärast, kuid see ülerahvastatus oli ikka päris hull. Õnneks vedas meil perroonil asukoha valikuga ning saime kõik kolmekesi kõrvuti istuma. Rong sõitis otse Genti ning kohale jõudsime me 19.50 paiku. Seega vahemaad, mida tavaliselt saab läbida ühe rongi ning natukene kauem kui tunni ajaga, läbisime meie nelja rongi ja peaaegu nelja tunniga kasutades selleks kõigeks piletit Lille - Gent (mida küll kordagi ei kontrollitud). Minu päevasaldo oli siis tavalise kahe rongi ja kahe ja poole tunnise sõidu asemel seitse rongi ning natukene üle kuue tunni. Kohale jõudes tänasid nad mind minu suure abi ning mina neid hea seltskonna pakkumise eest ning jõudsin lõpuks väsinuna ning väga suure peavaluga koju.

Lõpetuseks siis pilt minu reisikaaslastest, kellest mõlemad on küll Ameeriklased, kuid kellest vasakpoolne on sündinud Pakistanis ning pilt meie teekonnast.