Kolmekümne neljas ehk kirja panemise ja raha tähtsus

Multimeedia aines oli üheks kodutööks Photoshopi võimalusi kasutades mõnda oma lemmiklinna promoda

Sellise asja pidime meisterdama Illustratori programmi kasutades. Praegu vaadates tunduvad mõlemad väga lihtsad aga oi kui palju vaeva ja närvirakke nendesse pildikestesse peidetud on.

Olin varemgi selle peale mõelnud, aga eestlaste Brüsseliskäik pani mind eriti mõtlema sellele, kuidas minu suhtumine rahasse siin muutunud on. Tegelikult ei saa paikapanevalt öelda, et siin on kõik kallim, kuna on ka asju, mille saab siin odavamalt soetada, kui Eestis. Kui toidupoodi suundudes enne ostud läbi mõelda ja arvestada sellega, et siin sõltuvalt poest võivad hinnad päris erinevad olla, ei pea siin toidukraami eest oluliselt rohkem raha välja käima. Nagu ma juba paar postitust tagasi mainisin, on hoopis väljas söömine see, mis kõige enam rahakotile liiga teeb. Kuna viimasel ajal on mul tekkinud eriti suur vastumeelsus ühika ühisköögis süüa teha, oleme üsna tihti sooja toidu isu korral püüdnud midagi väljastpoolt kodu hamba alla leida. Siinkohal olengi hakanud mõtlema, et kodus ma küll mitu korda nädalas selliseid summasid väljas söömise eest välja ei käiks, siin on see aga kuidagi tavaline. Ega ma seda eriti kergekäeliselt ei tee, aga no mis sa teed, sööma ju peab ja lõputult jogurtist ja võikudest ei ela. Kui eestlased Brüsselis näiteks kohalikke turistile kohustuslikke vahvleid ja õlut proovisid, kuulsin nii mõnigi kord, et päris kallis on siin ikka. Tõsi ta on, eks Brüssel ongi kallim kui pisemad linnad, kuid neid kommentaare kuuldes hakkasin mõtlema, et ma enam ei mõtle sellele, et "oi see vahvel maksab eesti rahas 40 krooni". Olen leppinud mõttega, et asjad ongi kallid ja liialt selle hinnale keskendumine tekitab lihtsalt mõttetuid murekortse. Mul ei ole enam kahju käia välja nii-öelda normaalsest suuremaid summasid, kui ma saan selle eest midagi tõeliselt head ja kvaliteetset. No natukene on kahju, aga ma püüan pigem keskenduda asja väärtusele. Tuleb tõdeda, et mul on ikka väga vedanud kah, et lisaks Erasmuse toetusele ka vanemad ja sugulased mind toetavad, sest ega ma nendeta ei oleks sel kevadel niii palju näha ja teha saanud. Tuhat tänu teile selle eest!

Eile lahkusid esimesed meie Erasmuse grupi inimesed. Tasapisi pudenevad kõik üle ilma oma kodudesse laiali. Huvitaval kombel ei ole ma selle pärast üldsegi kurb. Võib-olla on asi selles, et ma ei ole endale siit südamesõpru leidnud, võib-olla lihtsalt suudan endale hästi teadvustada, et see kogemus pidigi kestma vaid mõned kuud, võib-olla on enda koduigatsus nõnda suur, et täitsa hea meel on koju minna. Aga väga võimalik, et need kurvad emotsioonid ei ole veel lihtsalt minuni jõudnud, sest meil on veel ees väga teguderohke juunikuu ja seepärast ei saagi ma päriselt aru, et vähem kui kuu pärast olengi kodus. Kusjuures, aeg-ajalt leian end mõtlemas, et vaauu kas ma tõesti olengi elanud mitu kuud siin? Sellised hetked panevad muigama, sest ühest küljest ma ju teadvustan seda olukorda, aga samas vahel tundub see ikkagi nii uskumatu.

Ma tunnen, et see semester on mulle palju õpetanud, ja mitte ainult kooli mõttes. Võib-olla kogun neid mõtteid veel pisut ja vormin neist päris postitusegi kokku. Aga näiteks juba ainuüksi see blogi pidamine on ülimalt kasulik olnud. Ma arvan, et oskan enda mõtteid nüüd oluliselt paremini kirjalikult edasi anda (tegelikult ma ju ei tea, kas mu kirjutised lugejateni samamoodi jõuavad, nagu ma mõelnud olen, aga ehk ikka enam-vähem..). Pealegi on endal juba praegu olnud väga lahe lugeda talviseid emotsioone, mõelda vaid, kui tore seda kõike siis näiteks paari aasta pärast lugeda on. Võin ju mõelda, et oh nii suured asjad jäävad kindlasti meelde, aga ega tegelikult ei jää. Juba seda blogi pidades olen täheldanud, et ei ole see inimmälu (vähemalt minu oma) nii võimas midagi. Kui ma päeva jooksul tekkinud mõtteid kuhugi kirja ei pane, läheb mul enamjaolt meelest, mida blogi-väärtuslikku mul pähe on tulnud. Mõistan asjade kirja panemise olulisust paremini kui kunagi varem, sestap ongi mul nii märkmikuservad, poetšekid kui ka telefoni märkmete tegemise pesa täidetud märksõnadega, mille sisu keegi peale minu ilmselt ei mõistaks.

Meile on vist jõudnud alateadvusesse tõsiasi, et ega meil kodukandi avastamiseks enam just kuigi palju aega ei ole. Seetõttu olen ma näiteks käinud meelega jalutamas sellistes Genti osades, kuhu varem sattunud pole, pildid on ühelt selliselt jalutuskäigult pärit. Karl on avastanud terve hulga Belgia ja naaberriikide lähedal asuvaid linnu, mida veel näha tahaks. Oleme viimase viie päeva jooksul iga päev mõelnud, et no nüüd homme küll sõidame kuhugi, aga siiani on see jäänud tegemata, sest ilm oli siin kehvakene. Öeldakse küll, et pole halba ilma vaid vale riietus, aga ma ikkagi lasen end päris palju ilmal mõjutada, selles mõttes, et vihmase ja tuulise ilmaga on kodus teki sees filmi vaatamine ikka palju ahvatlevam kui mõne tundmatu paiga avastamine.

Juhin tähelepanu pardiperele all paremas nurgas