Üheksateistkümnes ehk Benid ja bussid

Peale seda, kui Karl oli leidnud, et Eurolinesi buss viib umbes kuue tunniga üheksa euro eest Londonisse, ei tekkinud meil kordagi mõtet, et võiks sinna mitte minna. Ja täiesti õigustatult - ma poleks iial arvanud, et see linn mulle nii nii väga meeldida võiks! Kuna Karl oli juba varem Londonis mitu korda käinud, ei tekitanud see temas nii ülevoolavaid emotsioone kui minus, kuid nii palju kui ta mulle paljastanud on, jäi temagi tripiga väga rahule.

Ettevalmistus oli meil korralik: külastasime kümneid "what-to-do-in-London" lehekesi ja uurisime tuttavatelt, mida nemad seal teha soovitavad. Mahutasime oma neljapäevasesse reisikesse hulganisti klassikalisi vaatamisväärsusi, mitmeid kultuuriüritusi ja muidugi ka pisut šoppamist. Kuna London on suuuuur, siis on hea, et otsustasime sinna neljaks päevaks minna, sest vähesema ajaga poleks (vähemalt mina kui esmakordne Londoni külastaja) jõudnud linnast õiget pilti saada. Praegu küpseb minu sees igatahes idee enne Eestisse tagasi tulemist veel korra Londonit külastada, sest palju jäi veel avastamata (no miks mitte, kui bussipilet vähem maksab, kui tavapilet Tallinn-Tartu liinil?).

Lihtsalt eputan oma armsa to-do-listiga

Saime Gentist laupäeva hommikul kella poole kaheksa paiku bussi peale, pisut peale keskpäeva olime Londonis. Buss sõitis muide läbi Prantsusmaa, kus meil tuli natukeseks ka bussist välja minna, et pagas ja pass ette näidata, niisiis oleme nüüd selle riigi pinnal kah tehniliselt viibinud. Prantsusmaad ja Inglismaad ühendab veealune rongiliin. Niisiis sõitis buss halli konteinerit meenutava rongi peale ja vähem kui poole tunniga olimegi saareriigis.

Jõudnud Londonisse, suundus Karl kohe oma lemmiku jalkameeskonna staadionile mängu vaatama ja mina uitaval turistisammul hostelit otsima. Ööbimise Walrus hostelis, mis asub London Eyest viie minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tegemist on ideaalse kohaga, kui soovid hea asukoha, hinna ja ülisõbraliku õhkkonnaga peatumispaika. Kuigi Walrus ei ole teab-mis tipptasemel majutusasutus, näiteks duši all käies õnnestus mul ühel päeval kraanist vaid kuuma ja teisel päeval vaid jääkülma vett võluda, jäin ma hosteli valikuga igati rahule ja soovitan seda julgelt. Hoolimata sellest, et meiega samas toas magas veel 20 inimest ja paarikümne meetri kauguselt akna tagant sõitsid rongid mööda, ei olnud meil kummalgi magamisega mingeid probleeme. Ilmselt mängis oma rolli ka keskmisest kõrgem väsimuseaste. Muide, nende kahekümne teise hostelikülastaja hulgas oli kaks eestlannat! Ja iga päev kuulsime me kusagil vähemalt korra eesti keelset juttu. Nii et hoolimata sellest, et meid vaid 1,3 miljonit on, ei saa kusagil käia kaasmaalasi kohtamata.

Eestlannad jätsid meile padja peale Kalevi kommi! Aitähh-aitähh! (Mina enda omad mugisin kohe ära, Karli omad on veel kohvrisahtlis aga kui ta neid varsti ära ei söö, kaovad nad õige pea märkamatult)

Jätsin ülearused kompsud hostelisse, haarasin kaardi (sest minu meelest on vana hea paberkaardi abil palju lihtsam liigelda kui telefoni navigeerimissüsteemi kasutades) ja läksin uljalt Londonit avastama. Ja nii ma siis jalutasin (ausalt öeldes eksisin korra ka täitsa ära) plaaniga enne Karli tagasi jõudmist pisut šopata, kuid turistisamm oli aeglane ja keeruline oli laupäeva pärastlõunase rahvamassi seas leida kohta, kuhu jalga maha toetada, nii et jõudsin Oxford streetile (kus olime kohtumise kokku leppinud) enam-vähem samal ajal nagu Karlgi. Need hullud rahvamassid olid minu jaoks kõige häirivam asi Londoni juures, sest mulle kohe üldse ei meeldi see tunne, et mulle astutakse peale ja mul ei paarikümmet sentimeetrit ruumi enda ümber. Muidugi, oma viga, et sellisel tipptunnil Londoni suurimale ostutänavale ronin.

Sini-must-valge peale jäetud metallist võib järeldada, et ma polnud esimene eestlane Trafalgal Square'il lipukunsti uudistamas

Vahvad leiud suveniiripoest

Iga järgnevat Londonis veedetud päeva alustasime muuseumikülastusega: pühapäeval British Museum, esmaspäeval National Gallery ja teisipäeval Tate Modern. Kõik kuuluvad aastase külastajate arvu poolest maailma esikümnesse. Minule meeldis kõige rohkem National Gallery oma tõeliselt muljetavaldava maalikoguga. Mitte, et ma kunstist kuigi palju teaks, selles vallas on Karl minust kindlasti peajagu üle. Aga minu arvates ei pea muuseumiskäigu nautimiseks kunstigurmaan olemagi. Lisaks eksponaatidele on omaette vaatamisväärsus argipäeviti muuseumi toodud lapsed. Kuidas nad oma armsate koolivormide ja innustunud nägudega Picasso teoseid jäljendada püüavad või koos muuseumitädidega (võrratu briti aktsendiga) Rembranti maale analüüsivad - selles on midagi võluvat.

Tõestus, et Karl tõepoolest käis muuseumis

ja mina kah

Kuigi London Eye vaateratta külastamine on paljude turismisaitide arvates must-have, otsustasime meie selle (vähemalt sel korral) vahele jätta. Osalt seepärast, et Karl oli seda juba kaks korda teinud ning teisalt mõjutas minu otsust mõni kuu varem Londonit külastanud sõbranna arvamus: "mõttetu raharaisk" (sauki, Eleri). Selle asemel nautisime vaadet linnale 309 meetri kõrgusest hoonest. The Shard'i nimelises tornis saime Londoni suurust ja ilu imetleda 69. ja 72. korruselt. Mulle on alati meeldinud suurtele linnadele kõrgustest pilk peale visata, vist seepärast, et just nii saab kõige paremini aru, kui suur ta tegelikult on. Vaade oli sealt kõrgelt igatahes vägev, kuid külastajatele mugavuse tagamise poolest jääb Shard minu arvates näiteks Tallinna teletornile alla, kuna nendel linna imetlemise korrustel ei ole ühtki mööblieset peale pisikese baarileti ja pikksilmade. Paar pingikest väsinud turistijalgadele poleks paha, ausalt.

"No vaata, seal ei ole klaasi ees, see ei ole normaalne"

Eriti rahulolev murjam

Selliste imevidinate kaudu sai maju, tänavaid ja inimesi zoomida

See lift sõitis kolmekümne kolmandale korrusele sama kaua kui ühikaliftiga kolmandale sõitmine (koos uste sulgemise ja avamisega) aega võtab

Londonis toimub iga päev väga väga palju teatrietendusi ja kontserte, kuid nende seast on keeruline midagi tudengile taskukohast leida. Meil see siiski õnnestus - käisime 15 £ eest biitleid kuulamas! No mitte küll just päris biitleid, aga neid jäljendavaid onusid, kellel see jäljendamine minu arvates väga hästi välja kukkus. Vahva oli see, kuidas saalis olijad kogu kontserti jooksul kaasa elasid ja laulsid. Soovitan kindlasti kõigil Londonisse reisijatel mõnda muusikali või etendust vaatama minna - väärt elamus!

Leidsime oma teatrikese juhuslikult mööda linna jalutades üles

Meie "piiratud vaateväljaga" kõige odavam pilet, ei ole vaatel miskit viga

See selfie-kaamera kvaliteet on issi kaamera oma kõrval kuidagi eriti õnnetu

Nende nelja päeva jooksul ei saanud ma selgeks, mida tähendab vasakpoolne liiklus. Kuigi ma saan ju mõistusega võttes aru, mida see tähendab, ei jõudnud see minu päris teadvusesse kohale. Asja tegi veel hullemaks sealne liikluskultuur - valgusfoor ei tähenda mitte midagi! Mitte keegi (isegi mitte väikeste lastega emmed-issid) ei oota rohelist tuld selleks, et teed ületada. Mõnes mõttes ma mõistan seda, kuna lubavat tuld tuli seal tihti tõesti väga kaua oodata ja autosid igal pool kesklinnas just kuigi palju ei sõitnud, kuid kummaline siiski. Õnneks oli seal peaaegu iga tee ületamise koha juures suurelt maha maalitud juhendav lause, kuhu poole peaks vaatama. Ma arvan, et see päästab iga päev sadu inimesi, või noh, parempoolse liiklusega harjunud turiste, auto alla jäämast.

Vot sellised suured kirjutised. Minu kogemuse põhjal on neid väga väga väga väga palju kasu

Mõni erandlik tekitas segadust kah

Üldiselt oli London meie vastu uskumatult lahke. Meiega ei juhtunud midagi hirmsat, me ei eksinud kordagi väga hullusti ära ja isegi vihma ei sadanud. Välja arvatud viimasel õhtupoolikul. Olime teel hostelisse, et sealt mu kohvrike võtta ja sammud bussijaama poole seada, kui Londonile meenus, et polnud meile veel vihma kaela valanud. Niisiis saime tubli vihma ja rahevalangu krae vahele, millest muidu poleks nagu nii väga lugugi olnud, aga teadmine, et pean niimoodi niiskena varahommikuni bussis istuma, ei teinud kohe üldse mitte rõõmsaks. Vahetasime bussis võimaluste piires riided kuivemate vastu ja tegelikult polnud üksteist kaisus hoides ja soojendades väga vigagi. Kell kuus hommikul oma Belgia kodu voodisse maandudes oli tunne, et ega siit enam niipea välja minna ei taha. Ja ega ma ei läinudki enne järgmise päeva hommikut. Kuigi miskit läbitud distantsi mõõtvat aparaati me ei kasutanud, olen ma kindel, et iga päev sai maha kõnnitud tublisti üle kümne kilomeetri - peale seda võib ju endale ühe voodi-päeva lubada.


Et mitte liialt jutustada ja miskit kirjutamisainet ikka Karlile ka jätta, tõmban ma nüüd otsad kokku. (See, et ma siin Karli tulevast postitust mainisin, innustab teda ehk kiiremini kirjutama :))

Westminster Abbey. Tegelikult on palju suurem, kui selle pildi pealt paistab, aga näo poolest ei jää Oostende kirikukene talle just kuigi palju alla.

St Paul's Cathedral. Tubli turist ronis selle pildi tegemiseks autoteele aga vähemalt sai tulemus ilus. Katedraal oli seest ilmselt üks kaunimaid, mida minu silmad näinud, aga seda ei lubatud jäädvustada. (Karl tegi seda ikkagi, aga seda ma siin igaks juhuks ei avalikusta)

Kaheksateistkümnes ehk neljakümne minutiga Hispaaniasse

Võrreldes naistepäeva-nädalavahetusega oli viimane justkui tagasilangus. Väljas oli nii jahe, et tubased tegevused tundusid kordades ahvatlevamad. Küll aga ei tahtnud me terveid päevi koduseinte vahel veeta, sestap uudistasime Genti muuseume. Laupäevasest STAMi ehk linnamuuseumi külastusest Karl juba kirjutas, pühapäeva jätkasime kultuurselt ja seadsime sammud disainimuuseumisse. Lisaks tavanäitusele on seal praegu võimalik tutvuda Lightopia-nimelise väljapanekuga. Disainimuuseumist kodu poole jalutades jagasime muljeid ning leidsime üheskoos, et nii-öelda klassikalised muuseumid, sellised, kus maale imetleda või ajalooga tutvuda saab, on rohkem meie rida.

Lisaks raamatutest tehtud lauale, mida ma jäädvustada unustasin, oli see valgusti mu lemmik

Belgia kaarti uurides ja vaatamisväärseid kohti otsides leidsin Oostende nime kandva mereäärse linnakese. Karl otsis kohti, kust Londonis ühistranspordiga liiklemist oluliselt soodustavat kaarti osta saaks ja leidis, et üks koht olevat just Oostendes. Mõeldud-tehtud, täna hommikul kell pool kaheksa (mis on meie siinse elurütmi jaoks ebamaiselt vara, aga peabki harjutama, sest selliseid varajasi ärkamisi on tulemas trobikond) helises äratuskell, et enne kell kolm algavat loengut kohalikus Pärnus ära käia. Karlil ei õnnestunud võlukaardikest endale soetada, kuid vahva oli Oostendega sellegi poolest tutvuda. 

Taustauuring näitas, et linnakeses on kaunis kirik, kaunis rand ja pühapäeviti avatud shopping-street (mis on siin tõesti eraldi välja toomist väärt), kuid sellega tema turistiaktratsioonid põhimõtteliselt piirduvad. Kirik vaatas meile vastu juba esimesel sammul raudteejaamast välja astudes ja ka rannariba leidsime kiirelt üles, nii et ekslemiseks ruumi ei jäänud. Mere ääres jalutades tekkis meil mõlemal Karliga tunne, nagu oleksime mõnda väikesesse Hispaania rannikuäärsesse linnakesse sattunud (tervitused Sirlele!), või noh, vähemalt põhjamaalase versiooni. Üleüldse oli Oostende kuidagi hoopis teistsugune, kui ülejäänud Belgia linnakesed, mida ma siiani näinud olen. Majad ei ole sellised nunnud kolme-nelja kordsed muinasjutumajad, vaid kõrgemad, kuidagi modernsemad kortermajad. Kuigi majad on Oostendes suuremad, on linnake üldiselt kuidagi vaiksem ja rahulikum ja lausa tühi. Ringi jalutades nägime enamjaolt meist kolm korda vanemaid turistinägudega inimesi, kohalikke tuvastas minu amatöörlik pilk küllaltki vähe. Imeilus ilm meelitas nad lõunatunnil parkidesse päikest nautima, kuid jahedama ilmaga oleks ilmselt oostendlased täitsa nägemata jäänud. Oostendest võtaksin ma kaasa vaid roheluse - parkidest on Gentis minu arvates tõesti puudus. 

Karli prillidelt paistab alati päikeseloojang

Punaste junsude tausta ei tea aga vot sellised majakesed olid Oostendes

Miks see silt nõnda lookas on? Ma pakuks, et tuul. 

Muul või midagi selle laadset

Ja vaade muulilt

Täiuslik park, tiik ja pardikesed kõik olemas

Kui Gentis ma veel pungakesi märganud pole, siis Oostendes on õisi raske mitte märgata

Täitsa Notre Dame ja Westminster Abbey nägu. Mõne nädala pärast oskan öelda, kas jääb millegi poolest neile alla.

Järgmine postitus juba Londoni-teemaline :)

Seitseteistkümnes ehk veri meni piktuures

Käes on jälle minu kirjutamise kord ja kuna viimane kord rääkis eelmisest nädalavahetusest võtan käesoleva nädala kokku.
Kuna esmaspäev oli üsna sündmustevaene vähemalt minu jaoks hüppan ma kohe edasi teisipäeva juurde. Teisipäev oli nimelt viimane päev, kui minu ja Maarja ühistranspordi kuukaardid kehtisid. Ja sellest pidi ju viimast võtma. Käisime teist korda vene poes, kust Maarja sai odavaid puuvilju. Samuti ostsime meie poolt juba maitsetesti läbinud pelmeene. Nii mõnigi asi tuli poes tuttav ette ja meenutas Eestit.

Esimene tuttav asi. Laima sokulaad. Eestikeelse tekstiga.

Leili juures olen ikka selliseid pakke näinud. Me Saalega vist ikka rohkem Rama inimesed.

Kui enamus inimesi käivad IKEAs mööblit ostmas, siis meie käime seal enamasti ikka söögi pärast. Lihapallid, ikka lihapallid. Seekord läks isegi väga hästi, kuna lihapalle tõstval tädil oli vist hea päev. Sain neli tükki rohkem, kui pidin. Alguses isegi ei märganud seda, kuna pallid olid kastme ja friikate alla ära peidetud. Igatahes, vedas mul.

Kolmapäeval jõudis kätte aeg, kui lubadustest said teod (mitte need limased ja söödavad elukad). Kätte jõudis pesupäev. Seda oli hädasti meil ka vaja, kuna puhast aluspesu meil enam ei olnud. Laadisime siis kotid musti riideid täis ja hakkasime ühe trammipeatuse kaugusel asuvasse pesumajja minema (no teate küll nagu Ameerika filmides, palju pesumasinaid kõrvuti). Jõudsime kohale ja Maarja üritas, mis ta üritas, aga uks ei avanenud. Ka minul ei õnnestunud ust avada. Pesumaja, mis peaks väidetavalt hommikul kuuest avatud olema oli 12 paiku kinni. Nojah. Läksime koju tagasi. Vahepeal käisime vist poes :) Igatahes, kui me õhtupoole sinna tagasi läksime oli koht avatud. Minu pesu sai pestud ühes masinas, Maarjal läks vaja koguni kolme. Ühe masinatäie pesemine maksis 4,5€, endal pidi muidugi pesuvahend kaasas olema. Kuivati kasutamisõiguse eest pidime välja käima järjekordse euro. Õnneks kuivatid olid suured ning maksma pidime ainult kahe eest.

Neljapäeval olime me jälle päev otsa graafilises kommunikatsioonis. Õppejõud olid meile koguaeg rääkinud, et kursus kestab kaheksa nädalat. Meie tunniplaanis on alati kirjas olnud, et kuus. Suur oli nende üllatus, kui nad meie tunniplaanist kuulsid. Kuid isegi ilma tunniplaani nägemata võttis õppejõud vastu otsuse, et olgu siis nii, et kestab teile siis kuus nädalat. Ju siis on Belgias tunniplaan väga püha asi. Maarja oli tublisti loengu lõpuni, mina läksin aga tunnike enne lõppu ära, kuna pea valutas. Kuid ega see kerge olnud, kuna seda ainet loetakse kohas, mis asub meie arvates Gentist väljas. Seega ei ole ka bussiliiklus väga tihe - kesklinna viib buss kaks korda tunnis. Seega pidin paarkümmend minutit peatuses ootama. Kuigi kuukaardid olid meil aegunud saab Belgia kõnekaardi omamisel osta kaks eurot maksev tunnipilet SMSi abil.

Kuni Maarja koju jõudis üritasin ma magada. Maarja koju jõudes oli mul peavalu õnneks taandunud ning varsti suundusime me linna, kuna väljas oli väga ilus ilm. Ilma kindla plaanita läksime niisama kesklinna jalutama.

Ma elus ja rõõmus

Heal Maarjal

mitu nägu

Miks on märtsi keskpaigas Genti kesklinnas jõulukaunistused jääb arusaamatuks

Fallen Angels on vintage pood, kus müüakse igasugu vanu postkaarde ja teisi vintage asju 

Loss ilusas valguses. Selle lossi taga olevas kloostri moodi asjakeses elavad meie sõbrad vietnamlased

Miks ma nii sinine olen, ei tea

Vesi. Seda on meil siin suht palju

Sööma käisime me otsimas siin tänaval, kus on väga paljude erinevate riikide köögid esindatud. Kõrvuti ja harmoonias nad siin eksisteerivad.

Nagu välja tuleb oskab Maarja isa kaamera ka pimedas ilusaid pilte teha.

Nendele majadele ei ole esimene kord siin blogis olla

Talle ka mitte

Terve õhtu linnas ringi jalutades olime märganud, et mingi helikopter sõidab linna kohal. Õhtul koju jalutades saime aru, et tegemist oli politseihelikopteriga. Tahtsime alternatiivset teed pidi koju minna, aga ei saanud, kuna politseibuss ja kilpidega eriüksuslased (?) olid tee blokeerinud.

Blokaad

Kas tõesti on tegu terroristidega. Oh jumal, Leili ju hoiatas, et me oma nina kuhugi ei topiks.
Ei olnud asi tegelikuses üldsegi nii hull. Lihtsalt mingi tudengite poolt korraldatud meeleavaldusrongkäik USA ja Euroopa liidu vastu. Kuna viimane taoline meeleavaldus paari aasta eest oli olnud natuke vägivaldne ning ligi 300 inimest arreteeriti oli seekord linn kasutusele võtnud ennetavad meetmed. Rongkäik oli seaduslik ja kooskõlastatud (lisan ma Saale pärast, et ta norima ei hakkaks).

Kuna järgmisel esmapäeval olema pidanud loeng jääb ära ja meil on nüüd viis päeva järjest vaba mõtlesime eile õhtul, mida tarka oma ajaga teha. Täna alustasime vaikselt ning külastasime Genti linnamuuseumit STAM. Mis ma sellest ikka pikalt kirjutan, üks pilt pidavat üle tuhande sõna ju ütlema.

Mina miniatuurset Genti uurimas ja puurimas

Vanasti oli see nunnade söögituba

Nüüd on siin laud ja kellegi Hugo II haud

Kuna Maarja on öelnud, et tema tugevaim võõrkeel on saksa küsisin ma temalt, kummas keeles ta loeb: inglise või saksa. Maarja vastas, et inglise, kuna näed ju isegi, tekst on lühem

Imelik olevus imelikus poosis

Kuigi siit väga näha ei ole, siis selles 16 sajandi maalil Gentist asub meie ühikas selle punase noole all.

Isegi mina ei saa aru, mis seal toimub

Äkki suurem pilt aitab 

Siin maalil peaks vähemalt tuhat inimest olemas. Respect kuntsnikule

Põrand ja Maarja riided on üsna sama mustriga

Paks mees, imelik kala ja väike paks laps

Koopia Genti kuulsast altarist. Vasak alumine osa varastati 1934 ära ja on siiamaani kadunud. Originaal on kesklinna kirikus ja kadunud osa on restureeritult nähtav.

Suured legodest tehtud Genti tornid

Minu torn 

See silt annab teada kui savi (poogen, pohh, pohl) tal asjadest on

Lõppu lisan veel ühe asja, mis küll ei leidnud aset sel nädalal, aga pole varem sellest kirjutanud. Eelmisel kolmapäeval linnast tulles vaatasin, et facebookis on minuga ühendust võtnud üks reporteritöö õppejõududest. Pikk jutt lühidalt: õppejõud kirjutas mulle ja tegi mulle tööpakkumise saada Tartu Postimehe spordireporteriks. Kuid kahjuks kuna olen Belgias pidin pakkumisest keelduma :(

Kaabudejahil. Maarja näeb minu arvates välja nagu briti politseinik

See kaabu jäi teisele kohale

See kaabu võitis.

Meie parim John ja Yoko impression

John ja Yoko parim meie impression