Tunnen üha enam, et ma olen õnnelik võimaluse üle siin olla. Mulle tundub, et ma ei teadnud esialgu, mida sellelt erasmuse-semestrilt täpselt oodata, ning olin tihti seetõttu pisut mossis. Nüüd aga tundub, et kõik hakkab paika loksuma ja see on tõesti hea tunne. Eriti mõnus on miskipärast reede õhtuti loengust tulles. Võib-olla on asi inspireerivas õppejõus, võib-olla milleski muus, aga reede õhtuti tunnen end alati kõikvõimsana. Näiteks eile jõudsin ma koduteel paika panna korraliku plaani, kuidas õhtu imeliseks teha: lõpetada koolitöö, tellida pitsat, juua klaasike veini, käia pesus, minna hilisõhtust Genti imetlema, planeerida laupäevane tripike ja kirjutada valmis üks eriti vinge blogipostitus. Ja noh, nagu arvata võib, said reaalselt ellu viidud vaevu pooled. Seega keha ei taha aktiivsele vaimule alati järgi jõuda, aga küll ta harjub.
Kooliga on siin üldiselt endiselt halvad lood. Mul on siinses tunniplaanis kolm ainet: an introduction to Belgium, graphic communication ja intercultural aspects of management and marketing. Sissejuhatuses Belgiasse kuulame iga nädal umbes tunnikese vahva onukese jutte Belgia teemadel, siiani oleme rääkinud ajaloost, struktuurist ja poliitikast. Ma ei teadnud enne siia tulekut Belgiast just kuigi palju, nii et minu jaoks on see aine väga huvitav. Karl küll ütleb, et kõik selle info saaks Wikipeediast ka kätte, aga mulle meeldib seda pigem kohaliku käest kuulda. Graafilisest kommunikatsioonist olen ma varemgi rääkinud. Joonistame endiselt loomakesi, püüame numbritest-tähtedest nägusid kokku meisterdada ja illustratori ehk miski ägeda disainiprogrammi hingeeluga tuttavaks saada. Uueks ülesandeks on mõni kuulus logo oma nimeks ümber teha. Aine on vahva, aga tundub endiselt uskumatu, et sellise meisterdamise-joonistamise eest meile tõesti 8 EAP-d kingitakse. Tartus peaks selle nimel ikka oluliselt rohkem vaeva nägema. Viimasena nimetatud aine ongi see reedene inspiratsiooni-aine. Kuigi nimetus on keeruline, ei ole me siiani midagi kontimurdvat tegema pidanud. Õppejõud on võtnud eesmärgiks, et me õpime kõige paremini üksteist tundma õppides, sest meil on seal loenguruumis koos vähemalt 12 erineva rahvuse esindajad. Mulle tundub, et selline õppimise vorm täidab oma eesmärki, sest vähemalt mulle näib, et ei ole inimest, kes reede õhtul campusest välja astudes tõsine või morn paistaks. Justkui teraapia ja õpingud käsikäes.
Niisiis, tõsist akadeemilist haridust ma siin ei omanda. Ma arvan, et ma unustaksin ära, mida tähendab ülikoolis käimine, kui ma ei üritaks praegu kahte Tartu Ülikooli ainet e-õppe vormis läbida. Need võtavad mu energiat oluliselt rohkem, kui siinsed ained. Minu jaoks muidugi hea, sest kui siin ka karm õppetöö käiks, ei jaksaks ma äkki kodustele ainetele piisavalt tähelepanu pöörata.
Koolijutt venis ootamatult pikaks, kuid kirjutamisainet jagus veel vähemalt viis korda pikemaks heietamiseks. Linnas ringi jalutades ja igapäevatoimetusi tehes on peas alati mitu-mitu mõtet, mida kindlasti blogis jagada tahaks, kuid miskipärast panevad nad kõik plagama niipea, kui postituse kirjutamisega pihta hakkan.
Rõõmutundega käib kaasas ka ootusärevus, sest me oleme lõpuks suutnud langetada otsused, mida siinse easter holiday'ga pihta hakata. Nimelt ootab meid aprillis kaks nädalat vaheaega. Arvestades Belgia asukohta ja võrdlemisi odavaid bussi- ja lennupileteid, on patt siin olles mitte reisida. Niisiis, aprilli lõpuks saan enda külastatud riikide nimekirja lisada Inglismaa, Prantsusmaa ja Kreeka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar