Üheksateistkümnes ehk Benid ja bussid

Peale seda, kui Karl oli leidnud, et Eurolinesi buss viib umbes kuue tunniga üheksa euro eest Londonisse, ei tekkinud meil kordagi mõtet, et võiks sinna mitte minna. Ja täiesti õigustatult - ma poleks iial arvanud, et see linn mulle nii nii väga meeldida võiks! Kuna Karl oli juba varem Londonis mitu korda käinud, ei tekitanud see temas nii ülevoolavaid emotsioone kui minus, kuid nii palju kui ta mulle paljastanud on, jäi temagi tripiga väga rahule.

Ettevalmistus oli meil korralik: külastasime kümneid "what-to-do-in-London" lehekesi ja uurisime tuttavatelt, mida nemad seal teha soovitavad. Mahutasime oma neljapäevasesse reisikesse hulganisti klassikalisi vaatamisväärsusi, mitmeid kultuuriüritusi ja muidugi ka pisut šoppamist. Kuna London on suuuuur, siis on hea, et otsustasime sinna neljaks päevaks minna, sest vähesema ajaga poleks (vähemalt mina kui esmakordne Londoni külastaja) jõudnud linnast õiget pilti saada. Praegu küpseb minu sees igatahes idee enne Eestisse tagasi tulemist veel korra Londonit külastada, sest palju jäi veel avastamata (no miks mitte, kui bussipilet vähem maksab, kui tavapilet Tallinn-Tartu liinil?).

Lihtsalt eputan oma armsa to-do-listiga

Saime Gentist laupäeva hommikul kella poole kaheksa paiku bussi peale, pisut peale keskpäeva olime Londonis. Buss sõitis muide läbi Prantsusmaa, kus meil tuli natukeseks ka bussist välja minna, et pagas ja pass ette näidata, niisiis oleme nüüd selle riigi pinnal kah tehniliselt viibinud. Prantsusmaad ja Inglismaad ühendab veealune rongiliin. Niisiis sõitis buss halli konteinerit meenutava rongi peale ja vähem kui poole tunniga olimegi saareriigis.

Jõudnud Londonisse, suundus Karl kohe oma lemmiku jalkameeskonna staadionile mängu vaatama ja mina uitaval turistisammul hostelit otsima. Ööbimise Walrus hostelis, mis asub London Eyest viie minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tegemist on ideaalse kohaga, kui soovid hea asukoha, hinna ja ülisõbraliku õhkkonnaga peatumispaika. Kuigi Walrus ei ole teab-mis tipptasemel majutusasutus, näiteks duši all käies õnnestus mul ühel päeval kraanist vaid kuuma ja teisel päeval vaid jääkülma vett võluda, jäin ma hosteli valikuga igati rahule ja soovitan seda julgelt. Hoolimata sellest, et meiega samas toas magas veel 20 inimest ja paarikümne meetri kauguselt akna tagant sõitsid rongid mööda, ei olnud meil kummalgi magamisega mingeid probleeme. Ilmselt mängis oma rolli ka keskmisest kõrgem väsimuseaste. Muide, nende kahekümne teise hostelikülastaja hulgas oli kaks eestlannat! Ja iga päev kuulsime me kusagil vähemalt korra eesti keelset juttu. Nii et hoolimata sellest, et meid vaid 1,3 miljonit on, ei saa kusagil käia kaasmaalasi kohtamata.

Eestlannad jätsid meile padja peale Kalevi kommi! Aitähh-aitähh! (Mina enda omad mugisin kohe ära, Karli omad on veel kohvrisahtlis aga kui ta neid varsti ära ei söö, kaovad nad õige pea märkamatult)

Jätsin ülearused kompsud hostelisse, haarasin kaardi (sest minu meelest on vana hea paberkaardi abil palju lihtsam liigelda kui telefoni navigeerimissüsteemi kasutades) ja läksin uljalt Londonit avastama. Ja nii ma siis jalutasin (ausalt öeldes eksisin korra ka täitsa ära) plaaniga enne Karli tagasi jõudmist pisut šopata, kuid turistisamm oli aeglane ja keeruline oli laupäeva pärastlõunase rahvamassi seas leida kohta, kuhu jalga maha toetada, nii et jõudsin Oxford streetile (kus olime kohtumise kokku leppinud) enam-vähem samal ajal nagu Karlgi. Need hullud rahvamassid olid minu jaoks kõige häirivam asi Londoni juures, sest mulle kohe üldse ei meeldi see tunne, et mulle astutakse peale ja mul ei paarikümmet sentimeetrit ruumi enda ümber. Muidugi, oma viga, et sellisel tipptunnil Londoni suurimale ostutänavale ronin.

Sini-must-valge peale jäetud metallist võib järeldada, et ma polnud esimene eestlane Trafalgal Square'il lipukunsti uudistamas

Vahvad leiud suveniiripoest

Iga järgnevat Londonis veedetud päeva alustasime muuseumikülastusega: pühapäeval British Museum, esmaspäeval National Gallery ja teisipäeval Tate Modern. Kõik kuuluvad aastase külastajate arvu poolest maailma esikümnesse. Minule meeldis kõige rohkem National Gallery oma tõeliselt muljetavaldava maalikoguga. Mitte, et ma kunstist kuigi palju teaks, selles vallas on Karl minust kindlasti peajagu üle. Aga minu arvates ei pea muuseumiskäigu nautimiseks kunstigurmaan olemagi. Lisaks eksponaatidele on omaette vaatamisväärsus argipäeviti muuseumi toodud lapsed. Kuidas nad oma armsate koolivormide ja innustunud nägudega Picasso teoseid jäljendada püüavad või koos muuseumitädidega (võrratu briti aktsendiga) Rembranti maale analüüsivad - selles on midagi võluvat.

Tõestus, et Karl tõepoolest käis muuseumis

ja mina kah

Kuigi London Eye vaateratta külastamine on paljude turismisaitide arvates must-have, otsustasime meie selle (vähemalt sel korral) vahele jätta. Osalt seepärast, et Karl oli seda juba kaks korda teinud ning teisalt mõjutas minu otsust mõni kuu varem Londonit külastanud sõbranna arvamus: "mõttetu raharaisk" (sauki, Eleri). Selle asemel nautisime vaadet linnale 309 meetri kõrgusest hoonest. The Shard'i nimelises tornis saime Londoni suurust ja ilu imetleda 69. ja 72. korruselt. Mulle on alati meeldinud suurtele linnadele kõrgustest pilk peale visata, vist seepärast, et just nii saab kõige paremini aru, kui suur ta tegelikult on. Vaade oli sealt kõrgelt igatahes vägev, kuid külastajatele mugavuse tagamise poolest jääb Shard minu arvates näiteks Tallinna teletornile alla, kuna nendel linna imetlemise korrustel ei ole ühtki mööblieset peale pisikese baarileti ja pikksilmade. Paar pingikest väsinud turistijalgadele poleks paha, ausalt.

"No vaata, seal ei ole klaasi ees, see ei ole normaalne"

Eriti rahulolev murjam

Selliste imevidinate kaudu sai maju, tänavaid ja inimesi zoomida

See lift sõitis kolmekümne kolmandale korrusele sama kaua kui ühikaliftiga kolmandale sõitmine (koos uste sulgemise ja avamisega) aega võtab

Londonis toimub iga päev väga väga palju teatrietendusi ja kontserte, kuid nende seast on keeruline midagi tudengile taskukohast leida. Meil see siiski õnnestus - käisime 15 £ eest biitleid kuulamas! No mitte küll just päris biitleid, aga neid jäljendavaid onusid, kellel see jäljendamine minu arvates väga hästi välja kukkus. Vahva oli see, kuidas saalis olijad kogu kontserti jooksul kaasa elasid ja laulsid. Soovitan kindlasti kõigil Londonisse reisijatel mõnda muusikali või etendust vaatama minna - väärt elamus!

Leidsime oma teatrikese juhuslikult mööda linna jalutades üles

Meie "piiratud vaateväljaga" kõige odavam pilet, ei ole vaatel miskit viga

See selfie-kaamera kvaliteet on issi kaamera oma kõrval kuidagi eriti õnnetu

Nende nelja päeva jooksul ei saanud ma selgeks, mida tähendab vasakpoolne liiklus. Kuigi ma saan ju mõistusega võttes aru, mida see tähendab, ei jõudnud see minu päris teadvusesse kohale. Asja tegi veel hullemaks sealne liikluskultuur - valgusfoor ei tähenda mitte midagi! Mitte keegi (isegi mitte väikeste lastega emmed-issid) ei oota rohelist tuld selleks, et teed ületada. Mõnes mõttes ma mõistan seda, kuna lubavat tuld tuli seal tihti tõesti väga kaua oodata ja autosid igal pool kesklinnas just kuigi palju ei sõitnud, kuid kummaline siiski. Õnneks oli seal peaaegu iga tee ületamise koha juures suurelt maha maalitud juhendav lause, kuhu poole peaks vaatama. Ma arvan, et see päästab iga päev sadu inimesi, või noh, parempoolse liiklusega harjunud turiste, auto alla jäämast.

Vot sellised suured kirjutised. Minu kogemuse põhjal on neid väga väga väga väga palju kasu

Mõni erandlik tekitas segadust kah

Üldiselt oli London meie vastu uskumatult lahke. Meiega ei juhtunud midagi hirmsat, me ei eksinud kordagi väga hullusti ära ja isegi vihma ei sadanud. Välja arvatud viimasel õhtupoolikul. Olime teel hostelisse, et sealt mu kohvrike võtta ja sammud bussijaama poole seada, kui Londonile meenus, et polnud meile veel vihma kaela valanud. Niisiis saime tubli vihma ja rahevalangu krae vahele, millest muidu poleks nagu nii väga lugugi olnud, aga teadmine, et pean niimoodi niiskena varahommikuni bussis istuma, ei teinud kohe üldse mitte rõõmsaks. Vahetasime bussis võimaluste piires riided kuivemate vastu ja tegelikult polnud üksteist kaisus hoides ja soojendades väga vigagi. Kell kuus hommikul oma Belgia kodu voodisse maandudes oli tunne, et ega siit enam niipea välja minna ei taha. Ja ega ma ei läinudki enne järgmise päeva hommikut. Kuigi miskit läbitud distantsi mõõtvat aparaati me ei kasutanud, olen ma kindel, et iga päev sai maha kõnnitud tublisti üle kümne kilomeetri - peale seda võib ju endale ühe voodi-päeva lubada.


Et mitte liialt jutustada ja miskit kirjutamisainet ikka Karlile ka jätta, tõmban ma nüüd otsad kokku. (See, et ma siin Karli tulevast postitust mainisin, innustab teda ehk kiiremini kirjutama :))

Westminster Abbey. Tegelikult on palju suurem, kui selle pildi pealt paistab, aga näo poolest ei jää Oostende kirikukene talle just kuigi palju alla.

St Paul's Cathedral. Tubli turist ronis selle pildi tegemiseks autoteele aga vähemalt sai tulemus ilus. Katedraal oli seest ilmselt üks kaunimaid, mida minu silmad näinud, aga seda ei lubatud jäädvustada. (Karl tegi seda ikkagi, aga seda ma siin igaks juhuks ei avalikusta)