Neljateistkümnes ehk meeste S suurus

Kuna minu viimane blogipostitusest on aega juba tsipa mööda läinud, siis seekord minu poolt pikem postitus.

Vahepeal olen mina saanud aasta võrra vanemaks. Juubel või nii. 20. Kui minu sündimisest oli möödas täpselt 20 aastat kinkis Maarja mulle kaardi ning särgi. Kuna kolme nädala pärast lähme Londonisse, kus mina lähen kuulama sellist väikest bändi nagu The Who oligi Maarja kingituseks bändi logoga särk. Kaart oli samuti äge, kuna seal olid minionid (tegelased ühest animafilmist). Paar päeva varem oli Saale saatnud Biitlitega kaardi. Päris hea saak.

Belgiasse kohale jõudnud sünnipäevakaardid

Kingitud The Who särk oli natuke väike (möödas on ajad kui meeste suurus S mulle normaalselt selga läheb :( ) ning kuna Maarjal oli poemüüjaga diil läksime ning vahetasime särgi ära. Uue särgi peal figureerib Jimi Hendrix.

Kingitused kinkijaga

Sünnipäev sattus mul sellise päeva peale, millest väga suure osa veedame me koolis. Koju jõudsime me alles viie paiku. Pikka päeva aitas mul mööda saata Maarja hommikune üllatus koodnimega "hommikusöök voodis". See sisaldas kahte croissanti ning kahte maasika??maitselist sõõrikut. Maarja idee oli ilus, kuid värskete saiakestega koju tagasi jõudes nägi ta jubedat vaatepilti: Karl oli hakkanud sööma hommikukrõbinaid. Ja üldse mitte voodis! Kuid saiakeste kvaliteet paari tunniga ei langenud ning ka keskpäeval maitsesid saiakesed suurepäraselt. Aitäh sulle veelkord Maarja! :)

Koju tagasi jõudes ja skype`i sisse logides tundsin ma ennast nagu kuulsus. Kõik soovisid rääkida. Kuid see oli ainult positiivne. Otsa tegi lahti mu õed-vennad, kes kõnet alustasid väga armsa sünnipäevalauluga. Õnne soovisid nad mulle nii eesti kui ka inglise keeles. Peale seda oli aeg rääkida oma emaga. Soovisin talle siis enda sünnipäeval ka õnne, kuna mõnikümmend aastat tagasi oli Saale suutnud korda saata selle, et minu sünd langes kokku tema sünnipäevaga. Vahetasime õnnitlusi ning nägin üle kuu aja ka oma vanaema (ja agara blogilugeja) Saima ära. Samuti rääkisin telefonis oma vanavanaema Leiliga. Leili peaks olema ühtlasi ka blogi eakaim lugeja. Kuna arvutit tal ei ole vahendavad muljeid talle minu ema ning vanaema. Kuid kõne käigus veendusin ma selles, et Saale on hoolitsenud ka selle eest, et välja trükid blogiversioon ilusti vanavanaema kätte jõuab. (Leili, loodan, et tekst liiga väike ei ole ja et sa seda ilusti ikka lugeda näed). Õhtul nägin üle pika aja ära ka oma tädi, kellega tegime lühikese une-eelse skype`i kõne.

Kuid vahepeal oli vaja sünnipäeva kuidagi tähistada ka. Või no ei olnud, aga imelik oleks ainult koolis ja kodus seda päeva mööda saata. Seega otsustasime me sushit sööma minna. Ei saanud ju emale, vanaemale ja vanavanaemale alla jääda, kes päeva paartuhat kilomeetrit eemal samamoodi tähistasid. Sushi toodi meile puidust laevas ning hind ei olnudki nii palju kallim, kui Eestis.

Hinna ja kvaliteedi suhe oli täiesti paigas!

"Mis imeasjad need veel on?" uurib Maarja.

Nüüd sai vist aru, et tegemist on söögiriistadega :)

Vahel toon ma Maarja näole ikka naeratuse ka

Teine tippsündmus lähiajaloost leidis aset eile ehk laupäeval. Saates selle spordisündmuse hollandikeelse nime paarile inimesele, kes sõna sport elus esimest korda ei näe tuli vastuseid igasuguseid: kursakaaslane Tanel teatas mulle, et tema hollandi keelest aru ei saa. Eesti bobi ja läbi selle ka kogu Eesti spordi tulevane juhtfiguur (kes enda sõnutsi on selle blogi lugeja ning lubas tulevikus hakata intervjuusid andma ainult mulle) karupoeg Puhh oli aga arvamusel, et minu saadetud sõnapaar on mõne jäähalli või Belgia kuulsaima ringraja Spa kohalik nimi. Kuid õiget vastust teadis mees, kelle aednik on Erki Nool. Vana klassi- ja elukaaslane Hans oli lõpuks see, kes avalikustas, et Omloop Het Nieuwsblad on jalgrattavõistlus. Väga tubli härra Kristjan.

Reede õhtul informeeris Maarja mind, et bussitee koolini on kinni pandud. Tema ekspertarvamuse järgi võib tegemist olla spordivõistlusega. Kuna minu mõtted liikusid samas suunas hakkasin ma uurima, mis spordivõistlus meie kodulinnas siis toimub. Ja leidsin oma võistluse. Tegemist on iga-aastase jalgratta võidusõiduga, mis küll ei kuulu suurima UCI tuuri hulka, kuid on siiski kuulus ja tuntud võidusõit. Kohal oli igasugu karvaseid ja sulelisi, kuid kõige tuntuimaks võib pidada 2012 aasta Tour de France`i võitjat Bradley Wigginsit.

Bradley ratas. Lähemalt tutvudes sain teada, et üks tema jook on banaani maitsega.

Nii lähedal ma 2012. aasta tuuri võitjale olingi

Hommikune sõidualgus seljataga suundusin ma koju suusatamist vaatama. Sõidu lõppu läksime uurima juba kahekesi. Maarja käis vahepeal poes ja mina nautisin põneva võidusõidu lõppu 20 meetri kaugusel finišist.

Nii lähedal finišist ma olin

Kui sõitjad veel kohal ei olnud, siis sõitu sai jälgida sellelt suurelt ekraanilt

Väga suur vahe on kodus ja kohapeal vaatamisel. See põnevus, mis hinge poeb, kui hakkad ekraanilt nägema juba tänavaid, mida tunned ja tead ning kui kuuled, et sõitjad on sinust veel kahe, ühe ja alla kilomeetri kaugusel. Ja siis need mehed ilmusidki. Kohapeal olnud rahvas tekitas suurepärase atmosfääri tehes omamoodi trummipõrinat piltidel nähtavate reklaamplakatitega.

Lõpumeetritel sõitis ennast võitjaks sama mees, kes eelmine aasta - Ian Stannard. Belglaste suur lemmik Tom Boonen jäi, mitte tuli, kolmandaks.