Kuueteistkümnes ehk Colini jälgedes

Selja taga on keskmisest aktiivsem nädalavahetus. Kuna ilmateade lubas kaunist kevadilma, otsustasime lõpuks Brugge-nimelist linna külastada. Sama plaan oli ka pundil vietnamlastel, niisiis otsustasime jõud ühendada ning koos seda muinasjutulinna avastama minna. Igaüks, kes filmi "In Bruges" näinud, teab, et ma ei liialda, kui seda niimoodi nimetan.

Brugge asub Gentist vähem kui pooletunnise rongisõidu kaugusel. Ja ronge sõidab sinna päevasel ajal vähemalt kolm korda tunnis. Üleüldse on Belgias väga korralik rongiliiklus, rongid uued, puhtad ja ilusad ning piletidki väga mõistliku hinnaga. Ostsime endale kümne korra rongipileti, millega üks sõit ükskõik kuhu terves riigis maksab 5 eurot ja 10 senti. Üksikuid pileteid ostes maksaks alla 26-aastane reisi eest 6 eurot, mis pole minu meelest ka sugugi mitte palju.

Muinasjutulinna nimi on aga üks suur probleem. Ma olen kuulnud vähemalt viite erinevat viisi selle hääldamiseks, mis tähendab, et üsna lihtsalt võib jääda arusaamatuks, et just sellest linnast räägitakse. Meie oleme omaks võtnud samasuguse häälduse, nagu eelmainitud filmis, kuid näiteks vietnamlased ütlevad selle kohta "bruk" ja ÕSi järgi peaks üleüldse "brühhe" ütlema.

Rabasime kamba peale kaasa ühe "use it" kaardi ja sõitsime täiesti plaanivabalt Brugge poole. "Use it" kaartide võlu seisneb kohalike kommentaarides ja soovitustes, nimelt on selles ära toodud vahvad vaatamisväärsused, ilusa vaatega kohad, supermarketid, huvitavad poed ja söögikohad ning palju muud turistile olulist. Selliseid kaarte on koostatud väga paljude Euroopa linnade kohta ja mina olen Belgia linnade kohta palju huvitavat avastanud just tänu nendele kaartidele. Soovitan soojalt kõigile omal käel reisijatele.

Niisiis, ainuke asi, mida me Brugge kohta enne laupäeva teadsime, oli juba korduvalt mainitud filmis olulist rolli mänginud Belforti torn. Selle nägime me ära, kuid otsustasime torni ronida mõnel teisel korral, sest tahtjaid oli teisigi, ja mitte vähe. Jalutasime peaaegu seitse tundi tõeliste turistidena, st kaart käes ja kaamera kaelas, mööda linnakest ringi ning tagasi rongi peale jõudes avastasin üllatusega, et minu teekonda märgistanud telefonirakenduse andmetel olime me maha kõndinud rohkem kui 13 kilomeetrit. Kuid las pildid räägivad enda eest.

Ahvatlevad šokolaadipoed igal sammul - nagu Belgias ikka

See pilt võtab minu arvates meie Brugge-laupäeva hästi kokku

Kuulus Belforti torn ja meie

Ja torn ilma meieta

Nagu mu emme kommenteeris: justkui Angla tuulikud Saaremaal

Kauneid kanaliäärseid pilte on mul juba praegu sadu, ausalt

"Use it" kaardi järgi peaks siin vahel lambaid näha olema. Leidsime hästi peidetud aiakese üles, kuid lambaid ei näinudki

Omanik ei suutnud otsustada, mis värvi uksed ja aknaraamid olema peaksid?

Pargike täis luikesid

Nad olid üllatavalt suured. Mina igaks juhuks väga lähedale ei läinud, hoolin oma sõrmedest ja varvastest liialt  (see on Karli tehtud pilt)

Kui Brugges tundsin ma koju jäänud kinnastest puudust, siis täna oli õues täitsa kevad. Olin veebruari algusest saadik oodanud, et ilmad siin nii kohvikuterrassi-soojaks läheks. See tähendab nii soojaks, et isegi minusugune külmavares ilma värisemata oma pärastlõunakohvi värskes õhus juua saaks. Ja täna jõudis see kauaoodatud päev kätte! Ilusat ilma nautisin kõigepealt koos paljude kohalike ja turistidega Grasleil ehk väidetavalt Genti kõige ilusamas paigas porgandikooki mugides. Pärastlõunal läksime koos teiste erasmuslastega kooliteele kolinud lõbustusparki uudistama, nii et tegemist jagus tänasessegi küllaga. 

Ilmselt kõige enam pildistatud paik terves linnas

Noormehed tähistasid isekeskis naistepäeva: jõid kanali ääres pokaalidest šampust ja nautisid ilma

Nõnda vaprad näod enne elu suurimat kisamist. Vähemalt saime Gentist ilusa ülevaate - nii õigetpidi kui ka jalad taeva poole

Ei, see pilt pole siin bemmi pärast. Juhin tähelepanu taustal olevale aktratsioonile - just selle peale me oma sammud kaks korda seadsime. Eriti suur julgustükk oli see Karli jaoks, kuna ta pole kõrgustega just kõige suurem sõbu