Kahekümne kuues ehk Korfu Maarja pilgu läbi

Mul on tahtmine võimalikult ruttu kõik reisimuljed sõnadesse seada, aga samas ei taha, et Karlile liiga vähe kirjutamismaterjali jääks, niisiis kirjutan seekord pigem niisama vahvatest mõtetest, mis Korful olles tekkisid. Asjalikuma jutu austajad võivad pikisilmi härra poole vaatama jääda :).

Alles hiljuti kirjutasin sellest, kuidas kodumaa rohelusse igatsen. Kodumaa oma küll mitte, kuid roheluse-ihalust leevendas Korful veedetud nädal tublisti. Gent on kaunis küll, kuid üsna kivine, lisaks hakkavad puud alles nüüd kevadisemat rüüd selga ajama. Seetõttu tundus Korfu juba ainuüksi oma lõputute roheliste saludega imeilus. Mäletan ilmselt veel pikalt seda esimest hommikut Acharavis, mil ma sain aru, et meie terrassilt avaneb vaade külakese taga kõrguvale mäestikule ja teises suunas on rand vaid paarikümne meetri kaugusel. Võib-olla on asi selles, et ma ei ole just kuigi palju Lõuna-Euroopas reisinud, aga see hommik seal külakeses tundus kuidagi eriti maagiline. Ja ma ei olnud veel imeilusat sügavsinist merd, kauneid pankrannikuid ega postkaardi-välimusega randu veel näinudki. Esimestel päevadel pani muidugi iga kaunis vaade ahhetama ja tõepoolest suu lahti imetlema. Või noh, kui nüüd aus olla, ka veel viimasel päeval libises mu huulilt nii mõnigi "Karl, Vaaaaataa!". No mis teha, ilus oli!

Meie kodutänav. Eemal paistmas Pantokratori jüngrid, paremal meie kollane residents, selja taga paarikümne meetri kaugusel rand.

Koduhoov. Alumisel korrusel neli pisikest tuba kõige vajalikuga (kööginurk, vannituba) ja ülemisel korrusel üks kolmetoaline korter. Peale meie polnud majas terve nädala jooksul ühtki hingelist.

Koduküla rannake. Ei näinud seal kedagi siruli nina päikese poole, ainult põkasid ringi vuramas. Albaania paistab.

Vaade lõunarannikult. Eemal paistmas jällegi Albaania künkad (tegelikkuses olid nad palju palju paremini näha, ausalt)

Saare loodenurk eriti kaunites toonides merevee ja pankrannikuga

Rand nimega Logas Sunset Beach. Täitsa oma nime vääriline minu arvates.

Tüüpiline tänavake väikeses külas. Need lillad sirelit meenutavad mesimagusa lõhnaga õiekesed rippusid paljudes kohtades Korful, mulle hirmsasti meeldisid. 

Petaleia-nimeline pisike küla teel Pantokratori tippu

Paljud turismilehed soovitavad just seda Paleokastritsa randa. Imeilus pisike lahesopp. Ainus koht, kus me inimest vette minemas nägime. Ise merre ei kippunud, sest hirrrrmus tuuline oli.

Canal D'Amour'i otsimas. Ei saanudki aru, milline lahesopp seal täpselt see õige on, aga ilus oli igatahes. Väga väga väga väga väga väga tuuline. 

Tsitrusepuud!

Vasakul puu otsast näpatud, paremal poest ostetud sidrun. 

Konkurentsitult kõige enam emotsioone tekitasid minus autoroolis veedetud hetked. Olime juba ette rentinud auto, et saarekesega omal käel tutvust teha. Kuna Korfu on pisem kui näiteks Saaremaa - kõige laiemast kohast linnulennult 30 km ja pikkus 60 km ringis - on minu arvates omal käel tükk-tüki haaval saare vallutamine parim viis sellega tutvumiseks. Kuigi vahemaad on kilomeetreid vaadates seal lühikesed, võttis ühest kohast teise jõudmine tihti tublisti aega, sest Korfu on Eestiga võrreldes ikka tunduvalt mägisem. Kõrgeim tipp, Pantokrator, on 906 meetri kõrgusel ja kuna meie koduküla Acharavi asub pealinnast vaadates just Pantokratori taga, saare lõunarannikul, kulges meie tee enam-vähem igale poole sõites vähemalt osaliselt mööda üsna pisikesi käänulisi külateid. Tegelikult seal enamus teed ongi sellised, kus kaht järsku kurvi lahutab parimal juhul paarsada meetrit ja tee on täpselt nii lai, et väga ilusasti sättides mahuvad kaks autot kõrvuti sõitma. Vaid saare lõunaosas on selliseid teelõike, kus oli võimalik natukene aega rohkem kui 70 km/h sõita, kuid seegi oli hirmus suurte asfaltiaukude tõttu julge ettevõtmine. Eks ma olin muidugi ettevaatlik kah, ei tahtnud ju ei ennast, Karli ega autot ära lõhkuda. Natukene õnnestus meil autot muidugi lõhkuda kah, kuid selle jätan Karlile seletada. Asja muutis veel keerulisemaks see, et meile toodi automaatkäigukastiga auto, aga minu senine kogemus piirdus vaid manuaalsete juhtimisega. Nii et päris mitmel korral ei suutnud ma oma vasakut jalga kontrollida ja vajutasin piduri üldse-mitte-sujuva liigutusega põrandasse, arvates, et tegemist on siduriga. Sorri, Karl, nende jõnksutamiste pärast. Ühest küljest vinge kogemus muidugi, kõik kõige hullemad Eesti külateed on minu jaoks nüüd ilmselt kökimöki, aga teisest küljest oli see ikka väga väsitav. Kummaline, aga ma kuidagi ei harjunudki ära sealse sõitmisega, ka veel viimasel päeval jalad värisesid roolis olles. Kuid kõige hullemad olid siiski väikesed külad, kus tee on ümbritsetud majadest, kõrvalteid praktiliselt ei eksisteeri (ja need, mis olemas on, on nii jõhkra kallakuga, et sinna sõita ei julgeks) ning mitte kuidagi ei mahu kaks autot kõrvuti sõitma. Lisaks parkisid kohalikud oma autosid täiesti tuima näoga ja teistega arvestamata nendel niigi väga väga kitsastel teedel. Niisiis neid külakesi läbides hoidsin ma alati hinge kinni ja lootsin, et keegi ei juhtu sel hetkel vastassuunas sõitma. Kuigi see roolis olemine oli hirmus ja väga väsitav, teeks ma seda kuhugi sarnasesse kohta reisides kindlasti uuesti, sest ikka väga mõnus on niimoodi omal käel ja omas tempos avastada. Või siis peab Karlile järgmiseks tähtpäevaks autojuhi koolituse kinkima, see oleks kah hea variant.

Kurvi stiilinäide

Ja veel üks

Rendiautosid oli Korful palju. Eriti pisikesi punaseid. Keskel meie oma. 

Eestit meenutavad asjad jäävad endiselt kõikjal silma

Korful ei olnud veel suvi ega päris turismihooaeg pihta hakanud. Ilmad olid umbes sellised, nagu suvi Eestimaal, päeval umbes 20 kraadi sooja, ilma tuuleta oleks täitsa paradiis olnud. Mina vapra eestlasena panin ikka iga päev seeliku või kleidi selga ja hoovis tuulevarjus võtsin päikestki, samas kohalikud olid enamjaolt pikkadesse pükstesse ja soojadesse jopedesse riietatud. Sellest, et turismihooaeg veel alanud ei ole, andis märku ka linnades-külades valitsev vaatepilt. Mõlemal pool tänavate ääres oli arvukalt poekesi, kohvikuid ja restorane, aga enamus neist nägid mahajäetud või vähemalt täiesti inimtühjad välja. Seetõttu oli kohati keeruline endale tankimiskohta leida. Oma koduküla Acharavi söögikohtade kohta tegime tubli taustauuringu, kuid sellest polnud kasu midagi, sest leidsime vähemalt enda kodu ümbrusest vaid ühe resto mis tõepoolest lahti oli ja süüa pakkus. Samas oli see vaikne Korfu turismihulluse küüsis vaevelnud Pariisi kõrval päris mõnus, mulle täitsa meeldis see linnakärast ja inimmelust eemal olemine. 

Panin kreeklaste puhul tähele, et nad on tõelised pereloomad. Juba esimesel õhtul lennujaamast ööbimiskohta viinud transfeeriteenust pakkunud härra oli sõidule kaasa võtnud nii naise kui lapse. Igas söögikohas oli kusagil leti lähedal üks laud täidetud söögikoha omaniku või töötaja (tihti võib nende kahe vahele võrdusmärgi panna) pere või sõpradega, kellega töö tegemise kõrvalt lobiseti. Mulle jäi mulje, et nii-öelda palgatöötajaid restodes ei olegi, kõik on puha perebusiness. Kohtasime nii vahvaid ja südamlikke, kui ka libedaid "pumpan-kõik-mis-võimalik-sellelt-turistihakatiselt-endale" kreeklasi. Enamjaolt näis, et kreeklaste arvates on kõik chill. Selline tüüpiline lõuna-eurooplase värk, et liialt muretseda ei maksa. Hea näide selle kohta oli muidugi esimene õhtu Korful, millest Karl juba kirjutas. Aga sellist suhtumist nägime peaaegu igal kokkupuutel kohalikega. Muide, ma olin arvanud, et meie keeleoskusest seal ei piisa ja et enamik asjad tuleb korda ajada kehakeeles, kuid tuleb välja, et ma alahindasin kreeklasi - enamus neist rääkis täiesti piisavalt, mõni lausa väga hästi inglise keelt. Kui järele mõelda, oleks mul neilt päris palju õppida. Mul on tunne, et muretsen liialt ja väike annus lõunamaalase muretust ei teeks üldse mitte paha.

Tagantjärele mõeldes on raske öelda, kas mulle meeldivad rohkem sellised linnareisid, nagu Londoni ja Pariisi oma olid, või selline nagu-oleks-puhkus-aga-samas-päris-korralik-ringi-müttamine, nagu Korfu. Viimane tundus erilisem, kuna pole Vahemere ümbrust just kuigi palju avastanud. Aga väsitav oli ta küll. Ilmselt on asi selles kah, et reisi viimane päev oli väga kurnav ja lend hiline. Jõudsime natuke enne kella kahte öösel oma Genti koju ja kuna kohe järgmisel päeva hommikul pidi asjalikuks hakkama ja kooliasjadega tegelema, võttis taastumine minu meelest liiga kaua aega. Jõudsime Genti ööl vastu neljapäeva, aga mul hakkab alles nüüd, laupäeva lõunaajal inimese tunne tagasi tulema. Seega nõustun inimestega, kes ütlevad, et peale puhkust on veel vaja päeva või kahte, et puhkusest puhata.

Selline on kaubaauto, mis pisikesi külakesi värske kraamiga varustab. Ta muide sõidabki täpselt niimoodi ringi, uksed kõik lahti. 

Tavaline suveniiripood. Vahva, et ei piirduta vaid kujukeste ja võtmehoidjatega. Kohalike napsude ja maiustuste valik oli rikkalik ja sealt leiab palju sellist, mida Eestist osta ei saaks. Mulle jäid hinge peale igasugused lisanditega oliiviõlid, kuid ainult käsipagasiga reisides ei olnud kuidagi võimalik neid kaasa osta.

Meie kohalik saak

Näitan ennast kah, et sõpradel-sugulastel minu nägu ä ei ununeks 

Kahekümne viies ehk reis Corfule ehk algselt oli mul teine pealkiri, aga seal oli kirjaviga, seega ma muutsin kogu asja ära

Eile oli siis see päev, mille lõppedes pidime me olema Kreekas, Corfu saarel, endale renditud korteris. Ja me olime ka. Aga muidugi mitte ilma seiklusteta.
Hommik algas rahulikult. Sõime, pakkisime, käisime poes. Ja siis, kell 11 hommikul hakkas, reis, mis leidis oma lõpplahenduse ligikaudu 12 tundi hiljem. Kõigepealt kõndisime me rongijaama, kust väljus buss, mis sõidutaks meid lennujaama. Brüsselis on kaks lennujaama ja see, kuhu meil vaja oli, jääb Brüsselist 60 kilomeetri kaugusele. Kuigi oleks vale öelda, et tegu on Brüsseli lennujaamaga, on jaama nimes siiski Brüssel sees. Lennujaam oli väike ja üks vähestest kui mitte ainus lennufirma, mis seda lennujaama kasutas, oli Ryanair.
Enne oma lennujaamabussi peale minekut, oli meil vaja printida tagasilennu piletid. Kuna printimiskoht jäi meile üsna tee peale ja koht juba tuttav, läks kõik libedalt. Esimene seiklus oli meil aga rongijaamas. Meie vietnamlasest sõber Panda oli meile seletanud kust need bussid väljuvad, kuid tema juhiseid järgides jõudsime me küll rongijaama taga olevasse bussipeatusesse. Kuid meie bussid sealt ei väljunud. Aega meil veel oli, seega võtsime rahulikult. Pileti peal oli kirjas, et buss väljub K and R tsoonist. Selle leidmisega ei olnud samuti meil raskusi. Ainus probleem oli selles, et seal tsoonis olid ainult jalgrattad. Kõndisime lähiümbruse läbi ja aega oli bussi väljumiseni kümne minuti kandis. Mõtlesime, et läheme küsime seest infot. Kuid järjekorrad olid 15-20 minutit. Õnneks leidsime ühe jaamatöötaja, kes meile õige suuna kätte näitas. Ja muidugi väljus buss sadakond meetrit kaugemalt sealt kuhu me esimesena läksime.
Buss tuli õigeaegselt ja üks mure oli meil vähem.

Esimene takistus seljataga ja meie õnnelikult bussis

Lennujaama jõudsime õnnelikult kohale. Oodata tuli meil lennujaamas üle kolme tunni ja kuna mul on arvuti kaasas otsustasime me lennujaamas ära vaadata filmi "No Country for Old Men".
Ka lennukile lasti meid õigeaegselt. Jälle üks mure vähem. Lennukis vaatasime filmi viimased pool tundi ära, mina lahendasin ristsõnu ja kuulasin muusikat, Maarja luges ajakirja ja aitas mul lahendada. Kaks ja pool tundi lendu möödus üsna kiiresti. Maandumine oli tsipa jube, kuna maandumisrada oli vee ääres ja peaaegu viimaste meetriteni nägime enda all vett, mitte maandumisrada.

Mingid mäed lennukist nähtuna

Kuigi seda vist väga hästi näha ei ole, siis siin pildil on üks väike lennuk, mida me aknast nägime. Lennuki tagumisest otsast tuli palju musta tossu.

Et Corful ilusti oma põhjarannikul Acharavi linnas asuvasse ööbimiskohta jõuda olime me ostnud transferi. Selle leidsime me kohe ilusti üles, kuna transferi sildiga poiss (alla kümne aastane) ootas meid lennujaamas. Peale meie oli transferi veel ostnud üks Belgia pere. Transferi pakkujaks oli üks pere oma marsaga. Ja nii me Acharavi poole sõitmist alustasime. Liiklus tundus siin üsna kaootiline olevat, kuid meie õnneks oli juht väga muretu ja kogenud. Kihutas üsna hullult, aga ellu me jäime. Kuigi sõiduajal oli Maarjal probleeme turvavööga, mida mitte lahti saades pidi ta selle alt lihtsalt välja pugema, jõudsime me pärast tunni pikkust sõitu oma väiksesse külakesse. Meie ööbimiskohaks on Roula`s studio apartments, mis kujutab endast ühte tädi - Roulat, kes üürib nelja korteriga majakest välja. Kuid meie päeva suurim seiklus on alles ees.

Corfu

Corfu lähemalt :)

No näete kui kõrge on Corfu või kui madalalt lennuk lendab

Lihtsalt ilus pilt

Õnnelikult kohale jõudes läksime me majja sissepääsu otsima. Kuid maja oli pime ja tundus, et kedagi ei ole sees. Koputasime mis me koputasime, kuid keegi meid ei kuulnud. Mida teie teeksite, kui te oleks kell kümme õhtul Kreeka väikeses külakeses ja teie majutuskoht oleks pime?
Meie seisime üsna nõutult, ega teadnud mida teha. Ühest aknast paistis nagu valgus, aga see oli nii tuhm. Ei karjumine ega koputamine aidanud. Lähedal oli kosta mere kohinat. Olime siis nõutult üle poole tunni maja uudistanud, kui mõtlesime, et äkki pole mõtet enam. Kuigi Maarja oli varem Roulale öelnud, et me jõuame kümne paiku kohale, olime me sel kellaajal ainsad, kes maja juures olid. Kõrvalolevast majast küsisime abi, kuid seal ei teadnud keegi, kus Roula olla võiks. Üsna murest murtud ja mitte teadmata mida teha, läksime me endale uut ööbimiskohta ja/või Roulat otsima. Ka telefoninumber, mis ta meile andnud oli, ei töötanud.
Kuna tegu on väikese külakesega, oli meie tänav nii pime, et pidin telefonist taskulambi käima panema. Korraga kuulsime põõsastes sahinat. Suunasin valguse sinnapoole ja nägime kes sahistas. Väike siilipoiss, kes vudis väga väga kiiresti ringi. Kiiremini, kui ükski siil, keda ma varem näinud olen.
Roula ööbimiskohast umbes 100 meetri kaugusele jääb kellegi onu Dimitrose korterid, mis on samuti majutusasutus. Läksime siis sinna ja koputasime uksele. Meie õnneks rääkis meile uksele vastu tulnud tädi inglise keelt. Rääkisime oma mure ära ja õnneks oli tal lahendus. Ta teadis, kes Roula on ning soovitas meil tema maja juurde minna. Jah, tema maja, mis jääb üüritavatest korteritest paarisaja meetri kaugusele. Siht silme ees hakkasime me siis sinna poole liikuma. Majani jõudmiseks pidime kõndima mööda käänulist teed. Korraga jäime mõlemad hirmunult seisma. Meist paarikümne meetri kaugusel, otse Roula maja ees oleval tänaval olid kolm suurt koera, kes meid vaatasid. Mõne sekundi vaatasime tõtt, kuni meie pöörasime ümber ja kõndisime teises suunas. Jälgisime koeri kaugelt teadmata mida edasi teha. Öömaja pole, Roulat pole, maja juures on koerad. Peale 5-10 minuti pikkust nõutut seismist otsustasime minna tagasi meid aidanud tädi juurde ja küsida, mida me peaks edasi tegema.

Maarja ja taga pimeduses on salapärase Roula maja ja koerad

Enne meid keeras aga samasse tänavasse üks punane auto. Maarja jooksis kohe autole järgi, lootes, et tegu on Roulaga. Kuid Roula korterite tänavale jõudes oli tänav tühi. Jooksime siis ööbimiskoha juurde ja õnneks oli ka auto sinna suundunud. Autost olid välja tulnud alla 40-aastane naine ja väike tüdruk. Selgus, et tegu on meie salapärase majutaja Roulaga. Miks ta hiljaks oli jäänud? Vahemeremaalastele kombeks, oli ta sõprade juures söömas käinud ja meid ära unustanud. Seega poolteist tundi peale kohale jõudmist saime me lõpuks oma korterisse sisse. Olime mõned hetked õnnelikud, klõpsisime telekat ja proovisime ligipääsu internetti saada. Internetti meil toas ei ole, kuid Maarja avastas, et uksest ühe sammu välja tehes on interneti levi parim. (Täna blogi kirjutades avastasin, et arvutil on netti ka toas, kuigi ainult 2-3 pulka)

Seda tähendas eile õhtul internetis käimine

Kuna kõht oli meil väga tühi läksime õhtul midagi süüa ostma. Leidsime ühe crepi koha, kus nägin isegi PSG-Barca viimaseid minuteid. Pita, ehk mingi kebabi taoline asi maksis 2.20. Gentis on tavaliseks hinnaks 4,50. Seega pole paha.
Hommikul käisime poes ja nüüd plaanime oma renditud autoga saart avastama minna.

Meie tuba seest. Ei, ma ei mäleta selle pildi tegemist

See kollane maja ongi meie ööbimiskoht. Kuna aknad on ka sinnapoole, siis see ilus vaade mägedele oli mul esimene asi, mida hommikul nägin. Ja rand jääb 30-40 meetrit teisele poole

Kahekümne neljas ehk tüüpiline turist

Pariisi külastades olime me üsna tüüpilised turistid. Kõik suured vaatamisväärsused vaatasime ja väärtustasime ära. Nagu Maarja juba rääkis, siis esimestel päevadel külastasime me muuseumeid. Kohe tõestan! 

Tõestus! Maarja ja mingi klaasitaga olev väike täideke

Kaks päeva järjest muuseumeid külastades ja teisel päeval hiiglama suurest Louvrest väljapääsu otsides kuuendat korda Mona Lisast mööda joostes oli enda sõrm ka huvitavam kui kunst. Liiga palju kunsti liiga väikese aja jooksul. Ei oska hinnata enam.

No näete mida suur hulk kunsti ja sombune ilm Maarjaga teeb. Ja kell polnud isegi 12 veel mitte.

Karlil tuli geniaalne mõte ja Maarja oli modelliks...

... kuid kahjuks selgus varsti, et mee pole ainsad, kel hea mõte tuli

Samuti jäi vähemalt mulle silma kaks huvitavat kokkusattumust. Nimelt leidsin ma enamvähem identsed maalid Londonist ja Pariisist.

"Maksukogujad" Londonis

ja Pariisis

da Vinci "Virgin on the rocks" ehk neitsi kividel Londonis

ja Pariisis

Meie hostelitoa kaks voodit, millest ühes veetsin mina neli ööd ja millest ühes veetis Maarja kaks

Ülejäänud tuba ja vasakul all voodi, kus Maarja veetis pooled oma ööd

Miks küll Maarja poole ööbimise pealt voodit vahetas?

Seetõttu

Ühel hommikul söömast tulles leidis Maarja oma voodist väikese sõbra. Maarjale anti uued linad ja uus voodi. Maarja vana voodi läks uuele "õnnelikule".

Sellel pildil on siis järjekordne tõestus, et Pariis pole paksudele. Pilt tehtud bussijaamas.

Champs-Élysées

Maarja näitamas, kus torn on

Karl tegi huumorit ja Maarja näpp ning torn jäävad üksteisest ikka väga kaugele

Maarja reaktsioon, kui ta eelmist kahte pilti nägi

Nüüd see näpuga näitamine natuke lähemalt juba a.k.a meie algne reaktsioon torni nähes

Mingi vaatamisväärsus on vist kuskil lähedal

Jah käisime ka selle väikese asjakese tipus. Kuna tasuta sai. Nagu ka jumalaema kirikus ei olnud ka siin lifte ning üles ja alla sai ainult tallataksot kasutades. (Pildi peamiseks panemise põhjuseks on Leili, kes avaldas soovi näha milline ma habemega välja näen.) Kurvastiseks pean kõigile teatama, et habemehakatis on kadunud :( Gentis meil siin ükspäev sadas ja nii ta läks.

Napoleoni haud Invaliidide kirikus

Le french meow põllel mida ma kahjuks Saalele ei ostnud. Kuigi oleks võinud.

Äge sild, kuna nii jõe äärest kui ka ülevalt kaldalt saab sillale

Varjud

8-bit Lisa

Täiesti juhuse tahtel olid esimene ja viimane kaameraga tehtud pilt Pariisist pildistatud üsna samas kohas.

See ilus puu mida te siin pildil näete...

... jääb sellelt pildilt väga napilt välja, aga see väike hall puu on mõlemal pildil olemas. 

See pilt võtab minu arvates meie reisi perfektselt kokku - peaaegu iga päev käisime KFCs söömas ja peaaegu iga päev nägime jumalaema kirikut.