Kahekümne kuues ehk Korfu Maarja pilgu läbi

Mul on tahtmine võimalikult ruttu kõik reisimuljed sõnadesse seada, aga samas ei taha, et Karlile liiga vähe kirjutamismaterjali jääks, niisiis kirjutan seekord pigem niisama vahvatest mõtetest, mis Korful olles tekkisid. Asjalikuma jutu austajad võivad pikisilmi härra poole vaatama jääda :).

Alles hiljuti kirjutasin sellest, kuidas kodumaa rohelusse igatsen. Kodumaa oma küll mitte, kuid roheluse-ihalust leevendas Korful veedetud nädal tublisti. Gent on kaunis küll, kuid üsna kivine, lisaks hakkavad puud alles nüüd kevadisemat rüüd selga ajama. Seetõttu tundus Korfu juba ainuüksi oma lõputute roheliste saludega imeilus. Mäletan ilmselt veel pikalt seda esimest hommikut Acharavis, mil ma sain aru, et meie terrassilt avaneb vaade külakese taga kõrguvale mäestikule ja teises suunas on rand vaid paarikümne meetri kaugusel. Võib-olla on asi selles, et ma ei ole just kuigi palju Lõuna-Euroopas reisinud, aga see hommik seal külakeses tundus kuidagi eriti maagiline. Ja ma ei olnud veel imeilusat sügavsinist merd, kauneid pankrannikuid ega postkaardi-välimusega randu veel näinudki. Esimestel päevadel pani muidugi iga kaunis vaade ahhetama ja tõepoolest suu lahti imetlema. Või noh, kui nüüd aus olla, ka veel viimasel päeval libises mu huulilt nii mõnigi "Karl, Vaaaaataa!". No mis teha, ilus oli!

Meie kodutänav. Eemal paistmas Pantokratori jüngrid, paremal meie kollane residents, selja taga paarikümne meetri kaugusel rand.

Koduhoov. Alumisel korrusel neli pisikest tuba kõige vajalikuga (kööginurk, vannituba) ja ülemisel korrusel üks kolmetoaline korter. Peale meie polnud majas terve nädala jooksul ühtki hingelist.

Koduküla rannake. Ei näinud seal kedagi siruli nina päikese poole, ainult põkasid ringi vuramas. Albaania paistab.

Vaade lõunarannikult. Eemal paistmas jällegi Albaania künkad (tegelikkuses olid nad palju palju paremini näha, ausalt)

Saare loodenurk eriti kaunites toonides merevee ja pankrannikuga

Rand nimega Logas Sunset Beach. Täitsa oma nime vääriline minu arvates.

Tüüpiline tänavake väikeses külas. Need lillad sirelit meenutavad mesimagusa lõhnaga õiekesed rippusid paljudes kohtades Korful, mulle hirmsasti meeldisid. 

Petaleia-nimeline pisike küla teel Pantokratori tippu

Paljud turismilehed soovitavad just seda Paleokastritsa randa. Imeilus pisike lahesopp. Ainus koht, kus me inimest vette minemas nägime. Ise merre ei kippunud, sest hirrrrmus tuuline oli.

Canal D'Amour'i otsimas. Ei saanudki aru, milline lahesopp seal täpselt see õige on, aga ilus oli igatahes. Väga väga väga väga väga väga tuuline. 

Tsitrusepuud!

Vasakul puu otsast näpatud, paremal poest ostetud sidrun. 

Konkurentsitult kõige enam emotsioone tekitasid minus autoroolis veedetud hetked. Olime juba ette rentinud auto, et saarekesega omal käel tutvust teha. Kuna Korfu on pisem kui näiteks Saaremaa - kõige laiemast kohast linnulennult 30 km ja pikkus 60 km ringis - on minu arvates omal käel tükk-tüki haaval saare vallutamine parim viis sellega tutvumiseks. Kuigi vahemaad on kilomeetreid vaadates seal lühikesed, võttis ühest kohast teise jõudmine tihti tublisti aega, sest Korfu on Eestiga võrreldes ikka tunduvalt mägisem. Kõrgeim tipp, Pantokrator, on 906 meetri kõrgusel ja kuna meie koduküla Acharavi asub pealinnast vaadates just Pantokratori taga, saare lõunarannikul, kulges meie tee enam-vähem igale poole sõites vähemalt osaliselt mööda üsna pisikesi käänulisi külateid. Tegelikult seal enamus teed ongi sellised, kus kaht järsku kurvi lahutab parimal juhul paarsada meetrit ja tee on täpselt nii lai, et väga ilusasti sättides mahuvad kaks autot kõrvuti sõitma. Vaid saare lõunaosas on selliseid teelõike, kus oli võimalik natukene aega rohkem kui 70 km/h sõita, kuid seegi oli hirmus suurte asfaltiaukude tõttu julge ettevõtmine. Eks ma olin muidugi ettevaatlik kah, ei tahtnud ju ei ennast, Karli ega autot ära lõhkuda. Natukene õnnestus meil autot muidugi lõhkuda kah, kuid selle jätan Karlile seletada. Asja muutis veel keerulisemaks see, et meile toodi automaatkäigukastiga auto, aga minu senine kogemus piirdus vaid manuaalsete juhtimisega. Nii et päris mitmel korral ei suutnud ma oma vasakut jalga kontrollida ja vajutasin piduri üldse-mitte-sujuva liigutusega põrandasse, arvates, et tegemist on siduriga. Sorri, Karl, nende jõnksutamiste pärast. Ühest küljest vinge kogemus muidugi, kõik kõige hullemad Eesti külateed on minu jaoks nüüd ilmselt kökimöki, aga teisest küljest oli see ikka väga väsitav. Kummaline, aga ma kuidagi ei harjunudki ära sealse sõitmisega, ka veel viimasel päeval jalad värisesid roolis olles. Kuid kõige hullemad olid siiski väikesed külad, kus tee on ümbritsetud majadest, kõrvalteid praktiliselt ei eksisteeri (ja need, mis olemas on, on nii jõhkra kallakuga, et sinna sõita ei julgeks) ning mitte kuidagi ei mahu kaks autot kõrvuti sõitma. Lisaks parkisid kohalikud oma autosid täiesti tuima näoga ja teistega arvestamata nendel niigi väga väga kitsastel teedel. Niisiis neid külakesi läbides hoidsin ma alati hinge kinni ja lootsin, et keegi ei juhtu sel hetkel vastassuunas sõitma. Kuigi see roolis olemine oli hirmus ja väga väsitav, teeks ma seda kuhugi sarnasesse kohta reisides kindlasti uuesti, sest ikka väga mõnus on niimoodi omal käel ja omas tempos avastada. Või siis peab Karlile järgmiseks tähtpäevaks autojuhi koolituse kinkima, see oleks kah hea variant.

Kurvi stiilinäide

Ja veel üks

Rendiautosid oli Korful palju. Eriti pisikesi punaseid. Keskel meie oma. 

Eestit meenutavad asjad jäävad endiselt kõikjal silma

Korful ei olnud veel suvi ega päris turismihooaeg pihta hakanud. Ilmad olid umbes sellised, nagu suvi Eestimaal, päeval umbes 20 kraadi sooja, ilma tuuleta oleks täitsa paradiis olnud. Mina vapra eestlasena panin ikka iga päev seeliku või kleidi selga ja hoovis tuulevarjus võtsin päikestki, samas kohalikud olid enamjaolt pikkadesse pükstesse ja soojadesse jopedesse riietatud. Sellest, et turismihooaeg veel alanud ei ole, andis märku ka linnades-külades valitsev vaatepilt. Mõlemal pool tänavate ääres oli arvukalt poekesi, kohvikuid ja restorane, aga enamus neist nägid mahajäetud või vähemalt täiesti inimtühjad välja. Seetõttu oli kohati keeruline endale tankimiskohta leida. Oma koduküla Acharavi söögikohtade kohta tegime tubli taustauuringu, kuid sellest polnud kasu midagi, sest leidsime vähemalt enda kodu ümbrusest vaid ühe resto mis tõepoolest lahti oli ja süüa pakkus. Samas oli see vaikne Korfu turismihulluse küüsis vaevelnud Pariisi kõrval päris mõnus, mulle täitsa meeldis see linnakärast ja inimmelust eemal olemine. 

Panin kreeklaste puhul tähele, et nad on tõelised pereloomad. Juba esimesel õhtul lennujaamast ööbimiskohta viinud transfeeriteenust pakkunud härra oli sõidule kaasa võtnud nii naise kui lapse. Igas söögikohas oli kusagil leti lähedal üks laud täidetud söögikoha omaniku või töötaja (tihti võib nende kahe vahele võrdusmärgi panna) pere või sõpradega, kellega töö tegemise kõrvalt lobiseti. Mulle jäi mulje, et nii-öelda palgatöötajaid restodes ei olegi, kõik on puha perebusiness. Kohtasime nii vahvaid ja südamlikke, kui ka libedaid "pumpan-kõik-mis-võimalik-sellelt-turistihakatiselt-endale" kreeklasi. Enamjaolt näis, et kreeklaste arvates on kõik chill. Selline tüüpiline lõuna-eurooplase värk, et liialt muretseda ei maksa. Hea näide selle kohta oli muidugi esimene õhtu Korful, millest Karl juba kirjutas. Aga sellist suhtumist nägime peaaegu igal kokkupuutel kohalikega. Muide, ma olin arvanud, et meie keeleoskusest seal ei piisa ja et enamik asjad tuleb korda ajada kehakeeles, kuid tuleb välja, et ma alahindasin kreeklasi - enamus neist rääkis täiesti piisavalt, mõni lausa väga hästi inglise keelt. Kui järele mõelda, oleks mul neilt päris palju õppida. Mul on tunne, et muretsen liialt ja väike annus lõunamaalase muretust ei teeks üldse mitte paha.

Tagantjärele mõeldes on raske öelda, kas mulle meeldivad rohkem sellised linnareisid, nagu Londoni ja Pariisi oma olid, või selline nagu-oleks-puhkus-aga-samas-päris-korralik-ringi-müttamine, nagu Korfu. Viimane tundus erilisem, kuna pole Vahemere ümbrust just kuigi palju avastanud. Aga väsitav oli ta küll. Ilmselt on asi selles kah, et reisi viimane päev oli väga kurnav ja lend hiline. Jõudsime natuke enne kella kahte öösel oma Genti koju ja kuna kohe järgmisel päeva hommikul pidi asjalikuks hakkama ja kooliasjadega tegelema, võttis taastumine minu meelest liiga kaua aega. Jõudsime Genti ööl vastu neljapäeva, aga mul hakkab alles nüüd, laupäeva lõunaajal inimese tunne tagasi tulema. Seega nõustun inimestega, kes ütlevad, et peale puhkust on veel vaja päeva või kahte, et puhkusest puhata.

Selline on kaubaauto, mis pisikesi külakesi värske kraamiga varustab. Ta muide sõidabki täpselt niimoodi ringi, uksed kõik lahti. 

Tavaline suveniiripood. Vahva, et ei piirduta vaid kujukeste ja võtmehoidjatega. Kohalike napsude ja maiustuste valik oli rikkalik ja sealt leiab palju sellist, mida Eestist osta ei saaks. Mulle jäid hinge peale igasugused lisanditega oliiviõlid, kuid ainult käsipagasiga reisides ei olnud kuidagi võimalik neid kaasa osta.

Meie kohalik saak

Näitan ennast kah, et sõpradel-sugulastel minu nägu ä ei ununeks