Eile oli siis see päev, mille lõppedes pidime me olema Kreekas, Corfu saarel, endale renditud korteris. Ja me olime ka. Aga muidugi mitte ilma seiklusteta.
Hommik algas rahulikult. Sõime, pakkisime, käisime poes. Ja siis, kell 11 hommikul hakkas, reis, mis leidis oma lõpplahenduse ligikaudu 12 tundi hiljem. Kõigepealt kõndisime me rongijaama, kust väljus buss, mis sõidutaks meid lennujaama. Brüsselis on kaks lennujaama ja see, kuhu meil vaja oli, jääb Brüsselist 60 kilomeetri kaugusele. Kuigi oleks vale öelda, et tegu on Brüsseli lennujaamaga, on jaama nimes siiski Brüssel sees. Lennujaam oli väike ja üks vähestest kui mitte ainus lennufirma, mis seda lennujaama kasutas, oli Ryanair.
Enne oma lennujaamabussi peale minekut, oli meil vaja printida tagasilennu piletid. Kuna printimiskoht jäi meile üsna tee peale ja koht juba tuttav, läks kõik libedalt. Esimene seiklus oli meil aga rongijaamas. Meie vietnamlasest sõber Panda oli meile seletanud kust need bussid väljuvad, kuid tema juhiseid järgides jõudsime me küll rongijaama taga olevasse bussipeatusesse. Kuid meie bussid sealt ei väljunud. Aega meil veel oli, seega võtsime rahulikult. Pileti peal oli kirjas, et buss väljub K and R tsoonist. Selle leidmisega ei olnud samuti meil raskusi. Ainus probleem oli selles, et seal tsoonis olid ainult jalgrattad. Kõndisime lähiümbruse läbi ja aega oli bussi väljumiseni kümne minuti kandis. Mõtlesime, et läheme küsime seest infot. Kuid järjekorrad olid 15-20 minutit. Õnneks leidsime ühe jaamatöötaja, kes meile õige suuna kätte näitas. Ja muidugi väljus buss sadakond meetrit kaugemalt sealt kuhu me esimesena läksime.
Buss tuli õigeaegselt ja üks mure oli meil vähem.
 |
| Esimene takistus seljataga ja meie õnnelikult bussis |
Lennujaama jõudsime õnnelikult kohale. Oodata tuli meil lennujaamas üle kolme tunni ja kuna mul on arvuti kaasas otsustasime me lennujaamas ära vaadata filmi "No Country for Old Men".
Ka lennukile lasti meid õigeaegselt. Jälle üks mure vähem. Lennukis vaatasime filmi viimased pool tundi ära, mina lahendasin ristsõnu ja kuulasin muusikat, Maarja luges ajakirja ja aitas mul lahendada. Kaks ja pool tundi lendu möödus üsna kiiresti. Maandumine oli tsipa jube, kuna maandumisrada oli vee ääres ja peaaegu viimaste meetriteni nägime enda all vett, mitte maandumisrada.
 |
| Mingid mäed lennukist nähtuna |
 |
| Kuigi seda vist väga hästi näha ei ole, siis siin pildil on üks väike lennuk, mida me aknast nägime. Lennuki tagumisest otsast tuli palju musta tossu. |
Et Corful ilusti oma põhjarannikul Acharavi linnas asuvasse ööbimiskohta jõuda olime me ostnud transferi. Selle leidsime me kohe ilusti üles, kuna transferi sildiga poiss (alla kümne aastane) ootas meid lennujaamas. Peale meie oli transferi veel ostnud üks Belgia pere. Transferi pakkujaks oli üks pere oma marsaga. Ja nii me Acharavi poole sõitmist alustasime. Liiklus tundus siin üsna kaootiline olevat, kuid meie õnneks oli juht väga muretu ja kogenud. Kihutas üsna hullult, aga ellu me jäime. Kuigi sõiduajal oli Maarjal probleeme turvavööga, mida mitte lahti saades pidi ta selle alt lihtsalt välja pugema, jõudsime me pärast tunni pikkust sõitu oma väiksesse külakesse. Meie ööbimiskohaks on Roula`s studio apartments, mis kujutab endast ühte tädi - Roulat, kes üürib nelja korteriga majakest välja. Kuid meie päeva suurim seiklus on alles ees.
 |
| Corfu |
 |
| Corfu lähemalt :) |
 |
| No näete kui kõrge on Corfu või kui madalalt lennuk lendab |
 |
| Lihtsalt ilus pilt |
Õnnelikult kohale jõudes läksime me majja sissepääsu otsima. Kuid maja oli pime ja tundus, et kedagi ei ole sees. Koputasime mis me koputasime, kuid keegi meid ei kuulnud. Mida teie teeksite, kui te oleks kell kümme õhtul Kreeka väikeses külakeses ja teie majutuskoht oleks pime?
Meie seisime üsna nõutult, ega teadnud mida teha. Ühest aknast paistis nagu valgus, aga see oli nii tuhm. Ei karjumine ega koputamine aidanud. Lähedal oli kosta mere kohinat. Olime siis nõutult üle poole tunni maja uudistanud, kui mõtlesime, et äkki pole mõtet enam. Kuigi Maarja oli varem Roulale öelnud, et me jõuame kümne paiku kohale, olime me sel kellaajal ainsad, kes maja juures olid. Kõrvalolevast majast küsisime abi, kuid seal ei teadnud keegi, kus Roula olla võiks. Üsna murest murtud ja mitte teadmata mida teha, läksime me endale uut ööbimiskohta ja/või Roulat otsima. Ka telefoninumber, mis ta meile andnud oli, ei töötanud.
Kuna tegu on väikese külakesega, oli meie tänav nii pime, et pidin telefonist taskulambi käima panema. Korraga kuulsime põõsastes sahinat. Suunasin valguse sinnapoole ja nägime kes sahistas. Väike siilipoiss, kes vudis väga väga kiiresti ringi. Kiiremini, kui ükski siil, keda ma varem näinud olen.
Roula ööbimiskohast umbes 100 meetri kaugusele jääb kellegi onu Dimitrose korterid, mis on samuti majutusasutus. Läksime siis sinna ja koputasime uksele. Meie õnneks rääkis meile uksele vastu tulnud tädi inglise keelt. Rääkisime oma mure ära ja õnneks oli tal lahendus. Ta teadis, kes Roula on ning soovitas meil tema maja juurde minna. Jah, tema maja, mis jääb üüritavatest korteritest paarisaja meetri kaugusele. Siht silme ees hakkasime me siis sinna poole liikuma. Majani jõudmiseks pidime kõndima mööda käänulist teed. Korraga jäime mõlemad hirmunult seisma. Meist paarikümne meetri kaugusel, otse Roula maja ees oleval tänaval olid kolm suurt koera, kes meid vaatasid. Mõne sekundi vaatasime tõtt, kuni meie pöörasime ümber ja kõndisime teises suunas. Jälgisime koeri kaugelt teadmata mida edasi teha. Öömaja pole, Roulat pole, maja juures on koerad. Peale 5-10 minuti pikkust nõutut seismist otsustasime minna tagasi meid aidanud tädi juurde ja küsida, mida me peaks edasi tegema.
 |
| Maarja ja taga pimeduses on salapärase Roula maja ja koerad |
Enne meid keeras aga samasse tänavasse üks punane auto. Maarja jooksis kohe autole järgi, lootes, et tegu on Roulaga. Kuid Roula korterite tänavale jõudes oli tänav tühi. Jooksime siis ööbimiskoha juurde ja õnneks oli ka auto sinna suundunud. Autost olid välja tulnud alla 40-aastane naine ja väike tüdruk. Selgus, et tegu on meie salapärase majutaja Roulaga. Miks ta hiljaks oli jäänud? Vahemeremaalastele kombeks, oli ta sõprade juures söömas käinud ja meid ära unustanud. Seega poolteist tundi peale kohale jõudmist saime me lõpuks oma korterisse sisse. Olime mõned hetked õnnelikud, klõpsisime telekat ja proovisime ligipääsu internetti saada. Internetti meil toas ei ole, kuid Maarja avastas, et uksest ühe sammu välja tehes on interneti levi parim. (Täna blogi kirjutades avastasin, et arvutil on netti ka toas, kuigi ainult 2-3 pulka)
 |
| Seda tähendas eile õhtul internetis käimine |
Kuna kõht oli meil väga tühi läksime õhtul midagi süüa ostma. Leidsime ühe crepi koha, kus nägin isegi PSG-Barca viimaseid minuteid. Pita, ehk mingi kebabi taoline asi maksis 2.20. Gentis on tavaliseks hinnaks 4,50. Seega pole paha.
Hommikul käisime poes ja nüüd plaanime oma renditud autoga saart avastama minna.
 |
| Meie tuba seest. Ei, ma ei mäleta selle pildi tegemist |
 |
| See kollane maja ongi meie ööbimiskoht. Kuna aknad on ka sinnapoole, siis see ilus vaade mägedele oli mul esimene asi, mida hommikul nägin. Ja rand jääb 30-40 meetrit teisele poole |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar