Kahekümne esimene ehk Brüssel ja tunded

Kuigi me oleme Belgias elanud juba kaks kuud ja oleme selle aja jooksul käinud uudistamas mitmeid linnakesi, ei olnud me miskipärast pealinna avastamiseni veel jõudnud. Tagantjärgi mõeldes, hea oli, et varem oma käe peal Brüsselit avastama polnud läinud, sest muidu poleks eelmine reede nõnda palju toredat avastamisrõõmu toonud. Nimelt viis meie introduction to Belgiumi õppejõud meid Brüsseliga tutvuma.

Ei tea, kas asi oli ülivahvas giidis, mõnusas seltskonnas või Brüsselis endas (kuigi panustaksin kõige rohkem sellele esimesele), aga miski selle päeva juures oli hirmus mõnus. Hoolimata sellest, et asusime kodunt teele juba enne kella kaheksat hommikul ja olime, lõunapaus välja arvata, õhtul kella poole viieni pidevalt jalgel, ei kimbutanud mind õhtul isegi tavalisest suurem väsimus. Ju siis pikad kõndimist täis päevad Londonis karastasid.

Mulle tundus, et me jalutasime läbi terve linna ja nägime väga erinevaid külgi Brüsselist, kuid hiljem Google Mapsist järele vaadates sai selgeks, et väga väga väga palju jäi veel nägemata. Mul oli miskipärast ettekujutus, et Brüssel on hall ja igav asjalikke euroametnikke täis linn, kuid selgus, et sellega olin korralikult puusse pannud. Brüssel on kindlasti kõige mitmekesisem Belgia linn, mida ma siiani külastanud olen, ning näiteks rohelust on seal Gentist oluliselt rohkem. Ilusaid-mõnusaid nurgakesi jäi silma kõikjal ning tihti käis peast läbi mõte, et siin võiks ju täitsa elada.

Mul on hea meel, et Brüsselit tutvustas meile just põline belglane, mitte mõni iga päev samu pargikesi ja majasid tutvustav giid. Hoolimata sellest, et vanuse poolest sobiks ta meile julgelt isaks (kusjuures, tal on meediat õppiv meie-vanune tütar - kokkusattumus missugune), oli temaga koos Brüsselis jalutades tunne, nagu jalutaks koos mõne hea tuttavaga. Ta tajus väga hästi ära, mida meile näidata, milliseid lugusid sinna juurde rääkida tasub. Tasub eraldi välja tuua, et peale tuuri lõppemist pakkus muhe õppejõud lõpuni vastu pidanutele välja, et võiks veel üheskoos mõnes kohvikus ühe õlle võtta. Ei kujuta hästi ette, et Tartus õppejõuga koos Rüütli tänavale mõnda baari õlut jooma ja lobisema läheks.

Palace of Justice. Pildi pealt ilmselt ei saa aru, aga see hoone on hästi hästi suur. Selle ehitamise ja laiendamise pärast on juba kaks korda ümberkaudseid maju maha lammutatud ja tahetakse seda veelgi teha.

Kuulus pissiv poiss ehk Manneken Pis. Pisike oli teine. Nagu Kopenhaagenis Väike Merineitsi - kuulus ja "must see" aga tegelikult pettumust tekitavalt väikest kasvu

Meie grupike

Brüssellastele (ma pole päris kindel, kas see on ikka sõna) meeldivad pissivad kujukesed ilmselt. Koera sabast hoiab kinni palju kiidetud õppejõud.

Metroojaamas ja ka tänaval tavaline vaatepilt. Kusjuures, onud ei näe tihti üldse sellised välja, et nad oleksid sunnitud tänaval elama, täitsa viisakad teised. Huvitav, et igaühel kutsu kaisus oli. Kutsud olid kõik südantlõhestavalt õnnetute ilmetega. 

Vahepeal oleme armsad

Aga noh, mitte väga kauaks

Üks mõtte kõige õnnestunum panoraam aga künka otsast avanes tegelikult väga vahva vaade kesklinnale

Cathedral of St. Michael and St. Gudula. Ei tea, miks sellise topeltnimega aga minu meelest jälle sama nagu nagu Oostendes ja Londonis kohatu

Enne lõunat oli mul Brüsselis päris jahe, isegi peaaegu tunnine restos istumine ei parandanud olukorda, külm oli ikka naha vahel. Kuid ma olen tähele pannud, et sellise külm-ja-paha-on-olla olukorra leevendab tihti kohvi. Ei tea, kas sel korral läks ilm peale lõunat järsku soojemaks või aitas tõepoolest pisike kofeiinilaks, kuid igatahes oli väga mõnus pärastlõuna. Küll aga pahandab meid kui täpseid ja sõnapidajaid eestlasi tihti siinne kellaaegadest kinni pidamise kultuur. Nimelt olime kokku leppinud kell üks taaskohtumise, et tuuriga jätkata, kuid selleks ajaks oli lisaks minule ja Karlile kohal vaid üks Rumeeniast pärit neiu. Neljateistkümne liikmelise seltskonna kohta on see üsna nigel saavutus minu arvates. Enamik inimesi, sealhulgas ka õppejõud, laekus kohtumispunkti poole kahe paiku. Tõsi, neil kõigil olid omad põhjused, kuid eks see pisut pahandab ikka, kui ise lõunasöögi hirmsa tempoga sisse vitsutad, et ikka õigeks ajaks jõuda.

Teine asi, mis mul siin vahepeal tuju pisut alla tõmbab, on igatsus koduste vastu. Paljudel siinsetel Erasmuslastel on praegu õed-vennad-vanemad või sõbrad-sõbrannad külas ja see paneb paratamatult rohkem oma kaugel olevate lähedaste peale mõtlema. Vähemalt on tänu kõrgelt arenenud tehnoloogilistele vidinatele võimalik lihtsa vaevaga kodustega kontakti saada. Kuigi siin on meie ümber iga päev palju väga väga vahvaid inimesi, tunnen ma end kõige paremini ikka päris omade keskel. Vähemalt saan ma kaugel olles (veel paremini) aru, kui tähtsad nad mulle on.

Eemal olles olen hakanud ka kodumaad teistsuguse pilguga vaatama. Ilmselt mängib rolli see, et pidevalt on vaja / tahan teiste riikide asukatele selgitada, kuidas asjad meil Eestis on. Tihti alustan lauset sõna "In Estonia we...". Paljudest asjadest saab sellise selgitamise läbi ise palju paremini aru. Näiteks teen ma sakslanna ja hollandlannaga koos rühmatööd vähemusrahvuste kohta meie kodumaades. Kui ma varem arvasin, et olen üsna hästi kursis Eesti venelaste olukorraga, siis nüüd olen ma varasemaga võrreldes lausa ekspert. Ja teine näide: ühel õhtul juhtus üks kohalikku päritolu neiu meie tuppa lobisema ja temaga Belgia ja Eesti kõrgharidussüsteemist rääkides saime aru, et meil Eestis on olukord ikka väga väga hea - just tasuta õppimise poolest. Varem ei osanud seda nii väga hinnatagi, kuna tundus loomulik ja iseenesest mõistetav. Niimoodi me siin iga päev hoolimata väikesest koolikohustusest oma silmaringi laiendamegi.

Ilus öine Gent