Kahekümne kolmas ehk kas sina, suvevaheaeg?

Viimastel päevadel on olnud täitsa suve tunne. Esiteks on ilm olnud uskumatult suvine. Ausalt, eestlased kihutaksid sellise soojaga mere äärde. Teiseks on belglased kevadise akude laadimise usku, ehk siis kõiki tudengeid õnnistatakse kahe nädala pikkuse easter holiday'ga. Kuna meie siinne koolikoormus on niigi pisike, siis olulist erinevust see meie päevarütmi ei too, kuid mõne võrra rahulikumaks muudab ikka. Enamik kohalikest tudengitest on vaheajaks oma päris koju läinud või siis lihtsalt niisama linnast ära sõitnud ja paljud välistudengid kasutavad vabu nädalaid mööda Euroopat ringi reisimiseks. Niisiis kohtab mööda linna ringi jalutades tavalisest palju palju palju palju vähem inimesi. Olen märganud, et isegi mõni (ilmselt tudengitest elatuv) söögikoht on selleks ajaks uksed kinni pannud. Justkui kogu linn oleks kevadpuhkusele läinud.

Mulle meeldib! Olen mitu päeva hommikul esimese asjana end ühika hoovi hommikust sööma sättinud ja üleüldse endale õues tegevust otsinud. Kuna ühika netz levib, tõsi, kohati tujutsedes, ka aeda, saab meeldiva ja kasuliku ühendada ning näiteks õues vaikselt kooliasju teha. Ja nii ma siin uimerdan. Naudin seda, et kuhugi kiiret ei ole. Ja nii ilmselt järgmise kolmapäevani välja - siis ootab meid Korfu!

Alahindasin kevadist päikest 

Käisime Evelinaga Grasleil kanali ääres jalgu kõlgutamas ja pikniku pidamas

Seal vasakul kalda ääres istusime. Aktiivse blogi lugeja jaoks on koht juba tuttav ilmselt :D

Käisime ühel õhtul ühika inimestega bowlingus ja mu nime valesti kirjutamine jõudis uuele tasemele. Kusjuures nime sisestanud onul oli minu kirjutatud versioon mu nimest silme ees. 

Tihti pean vastama küsimusele "Do you like Gent?". No kuidas saaks mitte meeldida.

Lisaks kallitele Oma Inimestele igatsen ma kodumaad mitmes mõttes. Olen siin külastanud paljusid imeilusaid linnakesi, kuid selle taustal on kogu aeg kasvanud igatsus Eesti looduse järgi. Kõlab kuidagi napakalt ja võib-olla lausa klišeena. Aga hirmsasti tahaks oma maakodusse Rõugesse ja rabasse matkama ja Lemme hõredasse männimetsa merre loojuvat päikest imetlema. Selles mõttes küll juba väga ootan juuni lõppu. Merevaiku, kiisu kohukesi ja Nopri kohupiima tahaks kah. Ja jäätist. Eestlased on ikka osavad nende piimatoodete meisterdamises. 

Emme kostitab mind aeg-ajalt eestikeelse lugemisvaraga. Sel korral leidsin pakikesest ka Kalevi šokolaadi ja oi kui hästi maitses! Ei olegi lõpuni kindel, kas uus šoks ise oli hirmus hea või maitses ta nii hästi seepärast, et ta just Kalev oli. Aitähh selle vahva üllatuse eest, Kersti!

Skype-kõned on kodustest eemal olles täitsa tavalised, kuid see oli minu jaoks lausa vaatamisväärsus. Gent, Tallinn, Tartu ja Torredembarra kõik korraga lobisemas. Kui kõik inimesed eraldi lugeda, osales vestluses lausa seitse inimest (ja kaks kiisut!)