Kahekümne teine ehk Pariis pole paksudele

Veetsime aprilli alguse Pariisis. Viis päeva, neli ööd ja hunnik turistimagneteid. Palju croissante, KFC-d ja mahatallatud kilomeetreid. Sadu minuteid järjekordades seismist. Umbes seitsesada fotot ja seda ainuüksi kaamerasilma läbi, telefonidest tuleb tubli lisa. Niisiis püüan sõnade arvelt kokku tõmmata ja lasta piltidel rääkida.

Kui Londonisse minnes oli meil eeltöö tubli ja põhjalik ning korralik plaan paigas, mida millal teha, siis Pariisi minekuga läks pisut teisiti. Panime kirja mõned kohad-asjad mida näha-külastada tahaks, kuid sellega asi piirduski. Kõikvõimas sotsiaalmeedia aitas kah pisut - küsisin oma Facebooki sõbudelt, mida nemad teha soovitavad ja sain mitu vahvat soovitust.

Esimestel Pariisi-päevadel oli ilm üsna hall ja sombune, seega otsustasime aega vähemalt mingil määral siseruumides sisustada. Külastasime muuseume - musée d'Orsay ja musée du Louvre. Need kaks kokku olid niiiii suured, et nende rahulikult läbi jalutamiseks ja iga eksponaadi rahulikult imetlemiseks oleks kulunud kõik viis päeva, mis me Pariisis kokku veetsime. Ilma liialdamata. Lõpuks tekkis juba pisike kunsti-küllastumus - no ei jagu silmi kõigi nende vaasikeste, maalikeste ja kujukeste jaoks.

Pariis on kõiksugu turismiobjektide külastamise osas väga noortesõbralik. Nimelt saavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigi alla 26-aastased noored paljudesse muuseumidesse, kirikutesse, tornidesse jne tasuta sisse. Nõnda saime näiteks Triumfikaare ja Jumalaema kiriku kõrgustesse vaadet nautima, aga ka Versailles' lossi ja Napoleoni hauda peitvasse kirikusse minna täiesti tasuta. Ainsad piletid, mille me varakult ära olime ostnud, olid Louvre muuseumi omad. Piletikontrollis paistsin ma ilmselt kindlasti-mitte-vanem-kui-26-aastane, nii et piletit kontrollinud tädi küsis minust "how old are you, dear?" ja käskis mul pilet ilusasti tagasi kotti panna. Kuigi me polnud seda kusagilt välja lugenud, oleksime võinud ka Louvre'sse vaid ID-kaarti näidates sisse marssida. Karli pileti küljest oli selleks hetkeks juba tükike ära rebitud, kuid enda pileti müüsin ma hiljem maha, niisiis maksime kahe peale maailma külastatuima kunstimuuseumi külastamise eest 13 eurot ja 60 senti. Ja sellest ei ole üldse mitte kahju.

Või kui arvestada, et ka aeg on raha, siis päris tasuta me igale poole ei pääsenud, sest järjekorrad olid enamikes kohtades korralikud. Kuue miljoni pariislase massihaud ehk katakombid jäid meil järjekorra tõttu lausa külastamata, sest järjekorra eesotsas olijatega vesteldes selgus, et sabas peaks ootama rohkem kui kaks tundi. Versailles' lossi sisse pääsemise nimel seisime poolteist tundi sabas, Notre Dame torni ronimiseks pisut enam kui tunni. Ühest küljest ma mõistan, et sellised järjekorrad on täiesti normaalsed ja paratamatud, eriti veel lihavõtete nädalalõpul, kuid eks need mõjuvad pisut frustreerivalt siiski. Eriti kui samal ajal vihma sajab ja tundub, et järjekord ei liigu kohe üldse. Kuid kokkuvõttes jäävad meelde ikka pigem kõiksugu toredad hetked, mitte venivad vihmast tilkuvad minutid lõputuna näivates järjekordades.

Tõesti, tagantjärele mõeldes ei ole just kõige targem sellisel ajal Pariisi turistinurgakestesse trügida, kui pühade tõttu saadud vabad päevad inimesed oma urgudest välja on meelitanud. Olen seda varemgi siin maininud, et mulle meeldib, kui mul on natukene ruumi enda ümber ja inimesed päris minu mullikesse ei trügi. Kuid seda oli loomulikult Pariisis liialt palju loota. See muutis nii mõnegi koha minu jaoks lausa ebameeldivaks. Näiteks Versailles' lossist jäi mulle kõige enam meelde meeletult pikas sabas seismine ja lossi sisemuse asemel pilt kõigi nende sabasseisjate kukaldest. Kuid mida muud süüdistada, kui enda kehva planeerimist.

Minule jääb Pariisist kindlasti meelde see, et kõik on nii hirmus suur. Louvre on muidugi lihtsalt hiiglaslik, aga ka paljud suvalisena näivad hooned tunduvad lihtsalt lõputud. Olen kindel, et hoone ühest otsast teise minekuks kulub sama palju aega, kui mul Tartus ühikatoast Raekoja platsile või isegi kooli minekuks. Tundsin end seal väga väiksena. Lauseke "Väike Maarja suures linnas" käis mu peast tihti läbi. Selles mõttes meeldib Gent (ja ka Tartu) mulle ikka palju rohkem. Pariisis oli selline tunne, et see linn võib mu lihtsalt ära süüa ja keegi isegi ei märkaks, sest 2,5 miljonit pariislase (okei, tegelikult on neid pisut vähem, aga kui turistihordid juurde liita, tuleb selline number ära küll) seas ei märkaks seda lihtsalt mitte keegi. Pariisis on väga vahva ringi turistata, aga elamiseks on pisemad paigas minusuguse neiu jaoks ikka mõnusamad.

Olen nüüd enda arvates juba liigagi palju kirjutanud arvestades postituse alguses antud lubadust. Tagasiteel bussis tehtud millest-blogisse-kirjutada-võiks kritselduses olen saanud maha tõmmata aga vaevu iga neljanda märksõna. Niisiis kirjutamisainet jagub. Võib-olla kirjutan veel.

Nägin torni, olin õnnelik

Esimesed päevad Pariisis olidki täpselt sellised. Kõik tundus hästi hall.

Kohati tundus, et minu roosa vihmamantel on kõige värvilisem asi terves linnas

Siuke järjekord, et katedraali seestpoolt uudistama minna. See konkreetne oli eriline omasuguste seas - vaid 10-15 minutit seismist ja oligi tehtud. Saba näeb värviliste vihmavarjudega keskmisest kunstipärasem välja igatahes.

No on ju hall.. 

Notre Dame kellatorni pääses sellisest pisikesest avast. Selliseid imepisikesi koridore ja uruauke, kust läbi pidime pugema, oli Pariisis arvukalt, sealt ka postituse pealkiri.

Põsed talvevarusid täis

Kommentaari peab staarilt endalt küsima

Montmartre künka otsas. Hästi näha nii hall Pariis kui ka turistimassid.

Ei vaja ilmselt tutvustamist. 

Ilmselt imetlen jälle torni

Nu kui seda nüüd järgmise pildiga võrrelda, saab küll jällegi kindlalt väita, et ilus ilm teeb kõik meeldivamaks

Sirutasin oma käpad nii pikaks, kui võimalik, kuid siiski ei õnnestunud seda järjekorda fotole jäädvustada. Igatahes, terve lossi esine plats oli ussina looklevat inimjada täis.

Karl "Õõõõhh Selfied" Kõiv

Hoolimata sellest, et päike piilus pilve tagant, oli õues minu arvates isegi jahedam, kui hallidel sombustel päevadel. Õrnad jäälilled lausa akna peal. 

Ega mul pole katedraale ega tornikesi tarviski, suvaline naljaka nimega sushikoht vaimustab küllalt

Jällegi, püüdsin jäädvustada seda tohutut inimmassi. Ei õnnestunud just kõige paremini. 

Torn

Torni-kukekommid! Kui nad nii napakalt palju poleks maksnud, oleks kohe igat värvi endale suveniiriks kaasa ostnud. Kuidagi vahvad olid.

Väsinud

Oleks ma päev varem samasuguse pildi teinud, ei oleks selles miskit erilist, sest see oleks lihtsalt üks järjekordne hall pilt. See on aga minu meelest päris kaunis.

Kodune tunne tuli korraks

No ma ei tea

Palju lahedamad, kui tavalised tornikujukesed

Kui ma nipsasjakeste-usku oleksin, oleksin midagi sellist endale kindlasti soetanud

Pariis ühte klaaskerasse surutuna

Või siis lihtsalt vannipart, kellel tornike peas istub, sest miks mitte

Kui ma muidu ei väsi kordamast, kuidas mulle meeldib kohvikus akna ääres istuda ja mööda kiirustavaid inimesi vaadata, siis see on juba natukene üle piiri. Nagu vaateaknal istuks. 

Nägime ikka ühe kauni päikeseloojangu kah ära

Colgate maksab mulle reklaami eest