Kolmekümne kolmas ehk põsed rõõmsalt punnis

Belgias on Eestiga võrreldes tuntavalt rohkem punaseid päevi kalendris. Alati, kui püha tulemas on, varun ma endale koju tubli hunniku süüa, sest eeldan, et terve linn on välja surnud ning tänavatel võibki hulkumas näha vaid üksikuid välismaalasi. Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ja esmaspäeval sain jällegi kinnitust, et tegelikult on minu arusaam ikka täitsa mööda. Nimelt on minu kodupood siin pühade ajal alati tublilt ja truult lahti olnud ning tihti leiab linnas ringi jalutades tühjade tänavate asemel hoopis vahvaid päevaks püsti pandud turuplatse. Eelmisel pühapäeval oli terve linna peaväljak Korenmarkt ja selle ümbrus vahvaid putkasid täis. Sellistelt turgudelt leiab nii sellist klassikalist turukaupa, st odavaid mitte kõige parema kvaliteediga hilpe, aga ka igasugu mõnusat toidukraami. Mu lemmikud on meeletult laia valikuga (ning kahjuks ka üsna kõrgete hindadega) puuvilja- ja pähkliletid. Üleüldse on sellised toiduteemalised turud ja festivalid siin päris populaarsed. Gentis on meie siinviibimise ajal olnud vähemalt kolm erinevat food festivali.

Üks nendest oli näiteks Food Truck Festival. Ehkki nime põhjal eeldaks, et kokku on kogunenud suur hulk kaubikuid, olid paljud autod pigem pisid ja vaid reklaami eesmärki täitmas.

Vahepeal oleme seljatanud intensiivse multimeedia-nimelise kursuse ning loodetavasti ühele poole saanud ka koduülikooli kohustustega. Sain voodis eksami tegemise kogemuse võrra rikkamaks - üks Tartu õppejõud oli vastutulelik ja lubas meil eksami meilitsi sooritada. Niisiis, Karlil on kooli mõttes jäänud veel paar pisikest kohustust, mul pisut enam, aga selline kõige karmim õppimise-periood on ilmselt seljataga. Päris mõnus tunne on. Pärast sellist võrdlemisi karmi rabelemise aega oskan seda vabadust kohe palju rohkem hinnata.

Lõpuks jõuan ka selle kõige tähtsama juurde. Meie Tartu kursakatel oli sel semestril poliitilise kommunikatsiooni teemaline aine, mille üheks õppejõuks oli professor Lauristin. Kuna ta teadagi tegutseb praegu ka Europarlamendis, korraldati kõigile aine edukalt läbinutele preemiareis Brüsselisse Europarlamendiga tutvuma. Kuna Brüssel on Gentist kõige kiiremate rongidega vaid poole tunni kaugusel ja minu igatsus kallite Omade vastu on üüratu, tahtsin ma loomulikult vähemalt natukesekski nende juurde Brüsselisse sõita. Otse loomulikult olid meil just need kaks nende siinviibimise päeva eriti kohustusterohked, aga sellest hoolimata veetsime me peaaegu terve kolmapäeva koos Tartu kursakaaslastega Brüsselis.

Siiani tundub natukene uskumatu, et minu Tartukad tõepoolest siin mulle nii lähedal olid. Meeletult mõnus oli nende päris õigete oma sõbrannadega maast ja ilmast lobiseda ja lihtsalt koos olla. Mõnes mõttes tekitas see muidugi veel suurema koduigatsuse, kuna ega selle ühe päevaga ei saa nelja kuud tasa teha, aga tegelikult mulle täitsa meeldib see igatsuse tunne. Ju siis mulle tõepoolest väga meeldib mu Eesti elu. 

Selgitamaks postituse pealkirja - meie siinse kodu kööginurgast võib praegu leida kõiksugu mõnusat kodumaist toitu! Tartukad olid ilmselt kõrva taha pannud mu merevaigu igatsuse ja kostitasid mind merevaigu, musta leiva, kohukeste ja Kalevi šokolaadiga. Peab tõdema, et see musta leiva ihaluse jutt, mida paljud välismaal elavad eestlased räägivad, käib ka täitsa minu kohta. Juba ainuüksi selle lõhn on niii meeletult hea, teeb minu meelest igatahes kõigile siinsetele saiadele ära. Ja kohukesed maitsevad isegi kahtteist tundi toasoojas kotis reisimist imehästi. Lisaks sellele üllatas mu armas sõbranna Eleri mind pakiga, mille sisuks kaunid sõnad ja meeletu kogus eestimaiseid maiustusi. Magusaleti juurde kohalike maiustusi proovima mul enam asja pole. 

Kolmekümne teine ehk hõiskav Gent ja ahistavad neli seina

Iga tõeline jalkafänn teab, et Genti jalgpallivõistkonnal õnnestus sel aastal esimest korda Belgia meistriks tulla. Ma pole teab-mis suur fänn, vaid EM-e ja MM-e vaatan huviga, ning viimastel päevadel olen oma nina üsna vähe arvutist välja pistnud, kuid ometi olen minagi Genti võidust vägagi teadlik. Neljapäeval koolist koju jalutades täheldasin enda ümber palju sini-valget mustrit - fännisallid gentlaste kaelas ja lipud rõdu äärtel rippumas. Sel õhtul toimunud mäng otsustas võitja ja nõnda oligi terve linnake öö otsa juubeldamist täis. Meie kodutänav elab tavaliselt päeva esimeses pooles, mil koolilapsed akna alt mööda voorivad ja ehitusmehed valjult raadiot kuulavad, õhtusel ajal on siin päris vaikne. Neljapäeval rõõmustavad jalkafännid otseselt meie aknast küll ei paistnud, kuid melu ja sagin kostus korralikult tuppa. Nii et isegi nende jaoks, kes päeva jooksul õueõhku nuusutama ei läinud, ei saanud jääda märkamatuks, et miskit on toimumas.

Minul jäid hõiskavad gentlased nägemata, otsustasin nende uudistamise asemel ühe silmaga Eurovisiooni teist poolfinaali jälgida, tõeline fänn, nagu ma olen, ja teisega kooliasju piiluda. Mul on  kohe mingi selline tunne, et ma ei saa rahulikult millegi muu suurega tegeleda, kui mingi kohustuse tähtaeg paistmas on. Seepärast olengi viimastel päevadel suurema osa energiast just koolitöödesse panustanud, sest milleks midagi muud poole innuga, mõtted mujal teha. Isegi eilse Eurovisiooni finaali ajal oli läpakas nina ees. Seepärast muide kah "ahistavad neli seina" postituse pealkirjas - kuigi mulle täitsa meeldib kohustustega tegeleda (seda muidugi juhul, kui ma tean, mida teen), ootan ma juba täitsa seda juuni teist poolt, mil saab lihtsalt südamerahuga Belgiat ja muid toredaid kohti endasse ahmida.

Eurovisiooni vaatasime ühika köögis päris rahvusvahelise seltskonnaga. Esindatud olid Ameerika, Kanada, Saksamaa, Rootsi, Soome, Belgia ja Eesti. Päris vahva oli meie jaoks nõnda loogilist asja nagu Eurovisioon selgitada üle mere kursakatele, kes sellest midagi kuulnudki polnud. Üks USA kutt küsis hetkel, mil telekaekraanilt vaatasid vastu kolm õhtujuhti, et a milline neist siis Eestit esindab. Hea, et Eestil sel aastal nõnda hea laul oli, oli koht uhke sellises rahvusvahelises seltskonnas tõdeda, et jaa, eestlased oskavad häid laule teha küll. Hääletasin kah, täitsa mitu korda kohe. Küllap minu häälte tõttu Belgia Eestile kaks punkti andiski.

Sellega seoses, minult on selle kevade jooksul mitu korda küsitud, et kas ma olen rootslanna. Londoni British Museumi kohviku barista sõnul olevat ma lihtsalt rootslanna nägu. Reedel loengus otsis õppejõud pilguga meie seast Rootsi esindajat ja esimesena vaatas kohe mulle otsa. Jõudis küll mõne sekundi jooksul ise kah arusaamale, et ma olen Eestist aga siiski. See tekitab minus pigem positiivseid tundeid, ilmselt igipõlise "Eesti on ju osa Skandinaaviast eks" teema pärast. Muide, rootslanna rääkis, et tema meelest peavad tema rahvuskaaslased eestlasi ikka täitsa tavaliseks kunagiseks Nõukogude Liidu liikmeks, ei ole me midagi teistest erilisemad või nii-öelda rohkem Põhjamaa. Selle kuulmine tegi mind tol korras pisut õnnetuks, kuid sellest hoolimata räägin ma endiselt oma kodumaast kui põhimõtteliselt-peaaegu Skandinaavia riigist.

Nägime vaateaknal Miisusid! See polegi väga ebatavaline, ses mõttes, et siin lähedal ühel poepidajal on iga päev Muki tööl kaasas.

Kolmekümne esimene ehk viimaks usin koolilaps

Kuna aktiivsed blogi lugejad (lehvitan emmele ja issile) kurdavad, et siia tekib liiga harva uut lugemismaterjali, püüan nüüd tihedamini igapäevaelust midagi huvitavat välja noppida ja selle postituseks vormida.

Meil hakkas vahepeal pihta üks päris mahukas multimeedia-nimeline aine. Tartus peaks kaheksa ainepunkti nimel ikka kõvasti vaeva nägema, kuid siin on selline mahukas aine kahte nädalasse ära mahutatud. Viie üsna pika koolipäeva jooksul peaksime omandama hunniku teadmisi Internet of Things ja Big Data teemadel. (Ma ei hakka seletama, mis need on, kuna ega ma ise ka päris täpselt aru ei saa, keda huvitab - guugeldagu :)). Nendest viiest koolipäevast kaks on praeguseks seljataga ning siiani olen ma aru saanud sellest, et maailmas on ikka nii nii niiii palju, mida avastada. Peaksime kursuse jooksul õppima kasutama igasuguseid internetiavarustes peituvaid igapäevaelu hõlbustavaid vahendeid, nt Protopage, Delicious, Flipbook, Wix... selle nimekirja võiks venitada lõputuks. Selliste vidinate tundma õppimine on tegelikult minu jaoks meeletult huvitav, aga ma pole päris kindel, kas suudan endale kõigi vajalike asjanduste toimimise sellise lühikese aja jooksul selgeks teha. Nimelt peame juba järgmiseks neljapäevaks rühmatööna seda kõike kasutades Internet of Things teemalise digitaalse stoori ette kandma. Niisiis ootab meid lähima nädala jooksul selle semestri suurim ajude ragistamine.

Muide, see kursus innustas mind lõpuks ette võtma meie blogi favicon'i muutmise. Olin ammu mõelnud, et miks paljudel vahvatel blogidel on Blogger'i logo asemel miski vahvam pildike nime kõrval. Lugesin õpetusi, mässasin, kutsusin Karli appi, andsin alla ja mässasin veel ja lõpuks saingi hakkama. Eks ma selle pärast mainin seda, et muidu ilmselt ei märkaks seda keegi. :D

Nüüd ju näete erinevust? See uus peaks vahvel olema, sest me oleme siiski Belgias.

Lisaks kooliasjadele käib minu elu sel nädalal Eurovisiooni rütmis. Nii palju kui ma mäletan, pole ma ühelgi aastal seda lauluvõistlust vaatamata jätnud ja mulle tundub, et olen praegu isegi suurem fänn, kui väiksena. Mulle meeldib Eurovisiooni-õhtutel koos lähedaste ja mõnusa snäkihunnikuga end diivanile sättida ja tõesti sellele kaasa elada. Juba nädal aega tagasi tõstatasin ühika Facebooki kommuunis teema, et vaatame koos Eurovisiooni, sest no kui tihti sa ikka rahvusvahelises seltskonnas seda teha saad. Selgus, et paljud belglased ei hooli Eurovisioonist üldse ning ka teiste rahvuste esindajate seas ei olnud just kuigi palju Eurovisiooni-fänne, kuid Belgia, Soome ja Eesti olid eile õhtul teleka ees siiski esindatud. Üks kohalik neiu rääkis, et kunagi aastaid tagasi olid belglased suured Eurovisiooni huvilised, kuid praeguseks on see kuidagi ära hajunud. Püüdsime koos välja mõelda, kas huvi on hajunud, kuna Belgial ei ole viimasel ajal eriti hästi läinud või vastupidi - kas Belgial ei lähe hästi, kuna rahvast ei huvita. Mulle tundub, et ka eestlaste huvi Eurovisiooni vastu on jahtunud, aga ega see oletus millelgi reaalselt ei põhine. Mina panustan igatahes järjepidevalt eestlaste Eurovisioonihuvi näitaja kõrgemale upitamisesse. Muide, ma saan sel aastal esimest korda ju kodumaale tõepoolest hääle anda. Eks näis, kas tekib tekib laupäeval tunne seda teha kah.

Siin oldud aeg on mulle palju õpetanud, sealhulgas ka minu enda kohta. Üks huvitavamaid asju, mida enda juures täheldanud olen, on sotsiaalse-seltskonnaarmastaja-Maarja ja omaette-on-kõige-parem- Maarja vastasseis. Nimelt meeldib mulle väga suhelda. Mõnus on tunde mööda saata lihtsalt lobisedes. Siin on see veel eriti äge, kuna iga päev on võimalus suhelda erinevate inimestega üle kogu maailma. Ometi tunnen ma tihti end kuidagi ebamugavalt ja imelikult poolvõõraste inimestega rääkides. Awkward oleks eriti õige sõna selle kirjeldamiseks. Kadestan näiteks ameeriklasi, kelle jaoks on see small-talk'i oskus justkui sündides kaasa antud. Minus lihtsalt ei ole oskust selliseid vestlusi vedada, samas kaasa lohisemise (st aeg-ajalt oma arvamuse avaldamise ja küsimustele kiirete vastuste andmise) vastu ei ole mul mitte midagi. Samas, nii-öelda omade inimestega võin ma küll absoluutselt mitte millestki lõputult lobiseda. Kummaline värk, aga ehk õpin veel.

Kui me kunagi kauges oktoobrikuus endale Eesti-Belgia ja vastupidise otsa lennupileteid ostsime, lähtusime siinse kontaktisiku soovitusest jääda siia juuni lõpuni. Sel ajal oli ta kindel, et pool juunikuud on meil karm eksamiperiood ning siinsele semestrile pannakse punkt 26. juunil toreda üritusega, millest ilma jäämine oleks kindlasti kurb. Praeguseks on aga selgunud, et Karlil saab kool mai kuuga otsa ning minul on vaid üks pisike eksam juuni esimeses pooles ning enamik meie kursusekaaslasi on hiljemalt jaanipäeva ajaks oma päris kodudesse laiali voolanud. Tundub, et byebye-üritusel viibimegi vaid meie Karliga ja koolipere. Igatahes, juunis on meil ootamatult palju vaba aega. Selle sisustamiseks oleme leidnud mõned sihtkohad, mida siit startides väga mõistliku hinnaga vallutada saab. Seega tuleb reisimiserohke suve algus. Olen põnevil!

Kolmekümnes ehk üht, teist ja kuuendatki

Kuna lubasin oma mõtted seniks endale hoida, kuni Karl Korfu mälestused sõnadeks seab, on mul nüüdseks kogunenud palju, mida jagada. Ei maksa sellest postitusest teab-mis terviklikkust loota, sest no muljetamist jagub väga erinevatel teemadel ja kirjutis saab kirja pandud mitme päeva jooksul.

Selle postituse esimesi ridu panen kirja ühika hoovis. Eriti soe pärastlõuna on siia lisaks minule meelitanud ligi kakskümmend elamukaaslast. Kuigi "Heeii" öeldakse siin saabudes kõigile ja paari viisakusväljendi, nt "how are you?" pillamine on tavaline, koonduvad inimesed õige pea pisikestesse puntidesse, iga rahvus omaette nurgas. Soomlannad vaatavad minu kõrval patriootlike nägudega jäähokit, rootslased loevad raamatut või toimetavad rüperaalides, ameeriklased lihtsalt istuvad ja lobisevad spordiriietes. Kuigi enamik sellest rahvusvahelisest seltskonnast tuli veebruari alguses üksi, teadmata teisi erasmuslastest kaasmaalasi, kleeputakse kokkuvõttes ikkagi ühte. Muidugi on sel igasuguseid ratsionaalseid selgitusi, kuid minu jaoks ei põhjenda miski päris lõpuni ära, miks me just oma rahvuskaaslaste külje alla poeme. Võiksin ju vabalt omale hoopis rootslannast südamesõbranna leida, ma ei usu, et erinev kultuuriline taust seda takistaks. Aga miskipärast hoiavad minu kursusekaaslaste näitel pisikeste eranditega kõik just oma rahvuse esindajatega kokku.

Rahvuste vahelisi erinevusi olen ma siin eriti hästi tajunud rühmatöid tehes. Olen juba Tartus seniste õpingute jooksul tajunud, et rühmatööd toovad endaga enamasti kaasa parimal juhul pisikesi vääritimõistmisi. Isegi kõige lähedasemate sõpradega võib rühmatöö tegemise keeruline olla, sest arusaam sellest, kuidas rühmatöö välja näeb, on lihtsalt väga erinev. Proovi siis asjaga multikultuurses keskkonnas hakkama saada. Ilmselt olen ma natukene liiga kohusetundlik ja kipun üle muretsema, aga hoolimata sellest, et koolikohustus on mul siin üsna õrnake, olen ma veetnud pikki tunde püüdes ahastades mõista, mida mõni mu rühmakaaslane nüüd mõelnud on. Ainuüksi arusaam sellest, milline töö ülesehitus olema peab ja misasi on sissejuhatus, võivad olla totaalselt erinevad.

Üldplaanis on mulle jäänud mulje, et Eestis õpetatakse kõrgetasemelist akadeemilist haridust. Näiteks on eestlaste jaoks loogiline, et iga teatava väite taga on selle allikas, kuid tundub, et paljud ei ole siin viitamisest kuulnudki. Nõnda olen ma end leidnud hollandi keelsete Google otsingute kaudu rühmakaaslaste allikaid taga ajamas. Omamoodi kogemus oli ka hollandlannast rühmakaaslasele püüda selgeks teha, et kõik minule kättesaadavad allikad ütlevad tema kodumaa etnilise koosseisu kohta seda, et 20% neist ei ole etniliselt hollandlased, samas kui ta ise väitis kindlalt, et leidis riiklikest andmetest, et see protsent on alla ühe. Tekib nagu küsimus, et kas loogilist mõtlemist üldse ei ole.

Olen korduvalt kevade jooksul rääkinud, kui lebo siinne kool võrreldes Tartu Ülikooliga on. Nüüdseks olen aru saanud, et ilmselt on see minu jaoks nii lihtsalt minu ainetevaliku pärast. Läbin siin võrdlemisi vähe aineid, on need oma toimumisaegade ja tähtaegadega kuidagi hästi mu kalendrisse paigutunud. Ehk siis, tegelikult nagu peab vaeva nägema küll, aga tähtajad ei kuhju. Näiteks üks mahukas aine lõppes juba kuu eest ning teine ilmselt aega ja tähelepanunõudev toimub mai lõpus kahe nädala jooksul, mil ülejäänud ained juba põhimõtteliselt läbi on. Kui oma aega suudaks hästi planeerida, oleks just selline mõnus rahulik tempo, et tasapisi peab asjalik olema. Aga arvestades mu meeletult pikka hoovõtuaega igasugu kooliasjadega tegelemisel, tundub aeg-ajalt siiski, et aega pole piisavalt. Karl samas räägib, et nagu ei peakski midagi tegema - täitsa puhkus. Nii et ilmselt ma ise mõtlen kohustused enda jaoks keerulisemaks, kui asi tegelikult väärt on. Igatahes naudin ma tulevikus Tartus rühmatööde tegemist siinse valguses palju rohkem. Samuti ei nurise ma TÜ õppejõududelt tagasiside saamise kiiruse üle enam kunagi. Ma luban. Sest et siin pole me mitte ühtegi punkti, hinnet, sõna ega ka mitte kulmukergitust tagasisideks saanud. Isegi lubadusi, et millal tagasisidet oodata võiks, pole antud. Pilkane pimedus selles vallas.

Õpime siin Artevelde nimelises kõrgkoolis. Tegemist ongi pigem rakendusliku kõrgkooli kui päris ülikooliga. Selles mõttes on see kevad Tartu akadeemilistele õpingutele päris hea vaheldus (miks mul on tunne, et ma kordan ennast seda öeldes? igatahes olen ma nüüd selles rohkem veendunud kui varem). Olen siit saanud selliseid praktilisi kogemusi, mida ma Tartust kindlasti ei saaks. Näiteks seisneb üks aine siin ühele Poola tõlkefirmale mõnda teise Euroopa riiki laienemise kommunikatsiooni plaani välja töötamises. Kuigi selle projektipõhise ainega tegeledes mõtlen ma alati, et mul pole aimugi, mida ma teen, olen kindel, et kokkuvõttes on see mulle igati kasulik.

Kui keegi kusagil räägib erasmuslaseks olemisest või semestrist vahetustudengina välismaal, kerkib paljudel ilmselt silme ette pilt üsna piduderohkest poolaastast. Vähemalt selline mulje on mulle miskipärast jäänud. Karl teadagi hoidub sellistest ettevõtmistest ja tuleb tõdeda, et ka minu Gent ei sisalda just kuigi suurel määral raju ööelu nautimist. Ei tundu lihtsalt väga ahvatlev. Viimasel ajal olen end tabanud mõttelt, et tahaks selle asemel hoopis midagi asjalikku teha - kodu korras hoida,mingi koolitöö kallal nokitseda või midagi tarka kirjutada-lugeda. Väike vanainimene valmis. Eks ma vahel ikka ühinen õhtusel ajal kursakate või ühikakaaslastega, lihtsalt nii sotsialiseerumise mõttes. Pisemat sorti mõnusa seltskonnaga lobiseda ja miks mitte sinna kõrvale ka pisut head Belgia õlut või veini limpsida on hea aga selline päris pidutsemine ja valjud rahvarohked kohad pole päris minu maitse. Ka kodus külastan selliseid kohti haruharva ja vaid eriti hea seltskonnaga, muidu lihtsalt ei viitsi.

Mulle üldiselt tundub Gent väga turvaline koht elamiseks, aga mitmel minu siinsel tuttaval on siin öisel ajal baaris telefon või lausa terve käekott pätsu pandud. Kõik need juhtumid on toimunud siinsel n-ö peotänaval nimega Overpoort. Kuna see tänavajupike asub meie peamisele koolihoonele väga lähedal, juhtume me mööda seda ka päevasel ajal üsna tihti jalutama. Kui öösiti on Overpoort selline natukene räpasem versioon Tartu Rüütli tänavast, siis päevasel ajal on see tihti veel hullem. Seda siinse koristamise kultuuri tõttu. Nimelt uhutakse kõigi kohvikute, baaride ja klubide põrandad veega üle ja see räpane vesi tõmmatakse tänavale. Maha sattunud joogijäänused, klaasikillud ja pooleldiseeditud õhtusöögid lõpetavad seega tänaval ja tekkiv lõhn sunnib ilma liialdamata nina salli sisse või kampsunivarrukasse peitma. Võib-olla on ka see üks põhjus, mis väljas käimine minu jaoks siin eriti ahvatlev ei ole. Kui ööelu nuusutamas käin, üritan sammud sellest tänavast eemale seada.

Selline oli mu koolitee ühel hommikul. Koolist tagasi tulles olid telgid ja aiad ära koristatud kuid prügi vedeles endiselt. Õhtuks oli tuul selle igale poole üle platsi laiali pildunud. Üsna õnnetu vaatepilt oli. Lahjem versioon sellisest prügihunnikust on igal peoõhtule järgnenud hommikul ka platsi teises otsas Overpoort'il.

Ühel hommikul enne loengut kursusekaaslastega lobisedes läks teema kodumaa ja koduülikoolide toetuse peale. Selgus, et saadava summa poolest on eestlased konkurentsitult esirinnas. Nii palju, kui ma kuulnud olen, jäävad toetused enamasti paarisaja euro piiresse. Meie 500-eurone toetus tõstis paljudel kulmud imestusest kõrgele. Selgitasin siis, et summa on nii suur eesmärgiga tasandada elatustaseme vahe siin ja kodumaal. Kuigi hinnad poodides ei olegi oluliselt kallimad kui Eestis, on üürihindade osas näiteks väga suur erinevus. Tartus maksan ma ühika eest kõige külmematel talvekuudel pisut üle saja euro, kuid siin on igakuine üürisumma meile kahe peale 570 eurot ja ühe inimese toa eest peaks välja käima 425 eurot kuus. Üks mu kursaõde rääkis, et välistudengitelt küsitakse rohkem, kui kohalikelt, aga mul pole olnud meeles uurida, kui palju belglased siinse ühiselamu eest maksma peavad. Gentis on palju selliseid kortereid ja majakesi, kus rendivad tube endale ainult tudengid, kuid nendegi hinnad on päris krõbedad - vähemalt kolmsada eurot kuu eest on tavaline taks.

Kodutänava nurgal asuva lemmikkohviku järjekordne vaimukus

Peale Korfult tulekut olemegi siin sellist argielu elanud. Tasapisi kooliasju meisterdanud ja lihtsalt kulgenud. Vahepeal õnnistati Genti suvevääriliste ilmadega, neil päevadel veetsin suure osa päevast hoovis. Küll on ikka hea, kui päikese kätte siruli viskamiseks kaugele minema ei pea. Kummaline on, et isegi kahekümne kraadise ilmaga käivad paljud siin saabaste ja villaste mantlitega ringi. Olen mitu korda linnas ringi jalutades mõelnud, et kas tõesti olen ma ainus, kes enne õue tulemist ilmaga tutvus ja õlad katmata otsustas jätta.

Umbes kahe kuue eest Brugge's käies jäi meil linna üks peamisi tõmbenumbreid Belfry torn pika järjekorra tõttu vallutamata. Ühel ilusal reedel otsustasime, et on aeg see linnuke kirja saada. Brugge oli vahepeal täitsa teist nägu läinud - niii ilus roheline oli! Veetsime seal ühe tõeliselt belgialiku päeva - sõime häid vahvleid ja friikartuleid ja uudistasime eeskujulikku kohalikku õllevalikut. Aga ma olen endiselt veendumusel, et Gent on lahedam. Tal on kuidagi rohkem iseloomu. Brugge's on lihtsalt vahva turisti mängida.

Me polnud seni veel heade Belgia vahvlitega kokku puutunud aga see konkreetne oli tõesti imeline. Samast kohast sai ka väga häid väga vahvate maitsetega jäätiseid, pildil on näiteks granaatõuna maitsega.

Belfry. Katse kaks õnnestus - 366 trepiastet mööda kohati imekitsast ja järsku treppi, kus iga hetk võis keegi sulle vastassuunas läheneda ja minna polnud kuhugi - tõuse või lendu. Vaade oli kaunis vähemalt.

Armas rohelus kivimajade keskel

Punased katused meenutasid loomulikult Tallinna vanalinna

Õllesein. Ma olen kindel, et mujalt on raske nii omanäolist Belgia õllede valikut leida. Igaühe juures ka klaas, millest just seda konkreetset märjukest manustama peaks.

Seina juurde kuuluv poeke

Ostsin kaasa Pink Killeri ehk greibimaitselise õlu. Oli hea. 

Klassikaline Brugge

Olime korda mööda kurjad... 

ja kurvad...

sest lubatud lambaid polnud endiselt kusagil näha.

Ühel teisel ilusal reedel võtsin ma ette Antwerpeni taaskülastamise. Kui Brugge oli rohelises kuues hoopis teistsugune, siis Antwerpen oli minu arvates ikka üsna sama nägu. Peamine eesmärk oli šopata, sestap jätsin Karli Genti kodu valvama. Poodlemine iseenesest väga tulemuslik ei olnud, aga mõnus oli omas tempos kulgeda ja ilusaid asju vaadata sellegi poolest. Lisaks sellele jalutasin lihtsalt kesklinnas ringi ja sõin vanas tuttavas kohas lõunat (olin sel korral targem ja küsisin tudengisoodukat kah). Söögikoha leidmisega Belgia linnakestes selles mõttes probleeme pole, et erinevate restoranide hulk on korralik. Küll aga on hinnaklass neis kõrgem, kui tudengi rahakott lubab. Lõunapakkumised (heal juhul sisaldab kohvi ja supileemekest kah) on tavaliselt 10-15 eurot ja keskmises söögikohas pasta ja salat heal juhul kümne euro ringis. Igatsen Tartu 3,5-euroseid päevakaid!

Belgia laob oma trumbid letti: šoks ja õlled. Üle tänava minu selja taga oli friikaid ja vahvleid pakkuv putka nii et täisvärk.

Hirmus suur on see kirik Antwerpenis ikka, lausa keeruline täielikult pildile mahutada. Isegi nõnda poolikuna, vaid ühe torniga on ta minu meelest üks kaunimaid, mida ma siinkandis kohanud olen.

Leidsin ka Antwerpenist Briti poe. Tõmbenumbriteks võimas tee- ja siidrivalik. Ka Korful sattus meie teele Briti pood, võib vist järeldada, et populaarne kauplusevorm. 

Minu meelest kasutavad belglased tänavatahvleid erakordselt vahvalt (vihjan jällegi oma lemmikkohviku sildikestele)

Selliseid väljakuid ja platsikesi on Belgia linnades palju. Neid ääristavad tihti restoranid ja kohvikud, mille "terrasside" suurus on otseselt seotud ilmaga - mida soojem ja päikselisem, seda rohkem lauakesi õue tekib. Kui kohviku ukse eest kohe sõidutee kulgeb, võibki vabalt juhtuda, et lauad pannakse püsti mitmekümne meetri kaugusele kohvikust.

Sama plats. Eemal paistab üksik laud - ma ei saanudki aru, millise koha juurde see kuuluma peaks. Ja siis keegi oli üldse kogu oma elu platsile tõstnud - diivanid, köögitoolid, kõlarid...

Kohvikupidajate teine lahendus terrassiruumi puudumisel on siseruumides välitingimiste tekitamine. On väga tavaline, et ilusa ilmaga lükatakse kogu akna klaasipind kuhugi kõrvale ja kohvikust saabki pooleldi välikohvik. Päris kaval. 

Aeg möödub siin kuidagi kiiresti ja mulle tundub, et aina kiiremini ta kihutab. Eksamid, kursuste lõpetamised ja kojuminekust rääkivad kursusekaaslased tuletavad pidevalt meelde, et lõpp läheneb. Meie koju tulekuni on veel umbes poolteist kuud ja seda tundub tõesti vähe. Kui aasta eest oleks kuus nädalat järgmise koju mineku ja emme kallistamiseni tundunud ulmeline, siis nüüd näib see hoopis teisiti. Huvitav, kas siin oldud aeg teeb oluliselt lihtsamaks tulevased pikemad kodust eemal olemised?

Arvasin, et mida lähemale kodulend jõuab, seda väiksemaks kahaneb igatsus kodus ootava vastu. Sellega panin ma puusse. Just nüüd, mil juuni lõpp juba silmapiiril, on igatsus mu sees otsustanud eriti suureks paisuda. Imelik värk sellega.

Tähistasime emadepäeva lapsepõlve meenutamise ja mõnusa söömaajaga

Hirmsasti meeldib mulle see burksikoht

Karl sai ühel hommikul hommikusöögi voodisse

Kahekümne üheksas ehk kohad mille eest Corful maksma pidi + "pealinn"

Terve nädala aja jooksul, mis me Corful viibisime, külastasime me ainult kahte kohta, mille eest meilt raha küsiti. Kokku läks vist 8 eurot. Võrreldes Pariisi ja Londoniga ikka naeruväärselt vähe.

Esimeseks tasuliseks vaatamisväärsuseks oli Austria keisrinna Sisi palee. Palee järgmiseks omanikuks sai Saksa keiser Wilhelm II. Jah, tema on see sama keiser, kes mäe otsa tahtis paleed ehitada. Aga vaese keisri soov ei täitunud ja ta pidi oma suved veetma Achilleioni palees. Puu-huu.

Sisi palee nimi on ka Achilleioni palee, kuna paleed kaunistavate maalide ja kujude ühiseks nimetajaks on Trooja sõjas "kangelane"Achilleus. Pannes eesti keeles Google otsingusse Achilleus, on kolmas pakutav pilt Achilleuse skulptuur, mis asub, jah, te arvasite ära, Sisi palees. Otsides Achilleust inglise keeles on teiseks vasteks maal Achilleuse triumfist, mis asub samuti seal samas palees. Me teame, et asub. Ise nägime!

Viimane fakt palee kohta, siis lasen piltidel rääkida: Paar stseeni 1981.a aasta Bondi filmist "For Your Eyes Only" filmiti ka seal palees.

Bondita

Bondiga

Väikesed kujud trepi käsipuul

Ma luban, et see pilt on Maarja tehtud mitte internetist võetud

It`s all fun and games until someone loses an eye

Sureva Achilleuse kuju

Vaade pealinnale, mägedele ja Kreekale/Albaaniale

Suurem Achilleuse kuju. Väidetavalt oli oda otsa näha, kui külalised paatidega sadamasse saabusid

Sisalik vol 1

Sisalik vol 2

Keisri imelik jalgrattasadula moodi tool

Kerkyra, ehk Corfu suurim linn (pealinn)

Suurema osa oma viimasest päevast Corful veetsime me Kerkyras. Kuna auto andsime me kahe paiku lennujaamas ära ning lend väljus natuke peale üheksat oli meil terve päev sisustada. Kahjuks ei saanud me oma kompse lennujaama jätta, seega tuli neid päev otsa kaasas kanda. Lõppes see kõik minu poolt kahe läbihigistatud särgi ning Maarja poolt imeliku häält tegeva ning uue õhuavaga (auguga) kohvriga. Kuna asju oli palju ja tee vahel ebamugav tuli rakendada loogikat ja nupukust.

Geniaalne viis pudeli kandmiseks. Pudel kukkus vist ainult korra maha

Ka nii võib kohvrit transportida

Kõigepealt külastasime me pildil paremal pool künka otsas olevat vana kindlust,

millest avanesid kaunid vaated Kerkyrale.

See natuke kõrgem nukk on jälle Pantokratori tipp. Kuigi Maarja väitis juba sellest kindlusest kümmekond kilomeetrit kaugemale jäänud Sisi palees, et mäe otsas oleva raadiomasti tippu on näha, siin kindluses nägin isegi mina selle vist ära. Täitsa kindel ei ole.

Kuna kõige ilusamate vaadete saamiseks pidi sinna üles ronima jäi Maarja mind alla ootama, väsimuse ja kompsude tõttu. Kuid vähemalt sai ta süüa ja puhata, mis kulus talle kui ka vaateplatvormilt tagasi alla tulles mulle ära.

Nii ta seal istus. Õigepea ühinesin ka mina.

Kerkyra

Saare lõunaosa, kuskil seal on ka Sisi palee

See pilt illustreerib hästi, kui lähedal Corfu maismaale tegelikult on. Väidetavalt on kõige kitsamas kohas distants umbes kaks kilomeetrit.

Arhitektuur 

veel arhitektuuri

Mina omas elemendis

Maarja omas elemendis

Maarja minu elemendis

Vana kindlus teiselt poolt vaadatuna

No siit nägin isegi mina masti ära

Uus kindlus, kuhu me ei jõudnud. Mitte et väga suur huvi selle vastu oleks olnud. Väsimus ja palavus olid selge jälje jätnud.

Seda tänavat nähes ütles Maarja mulle: "Mina olen nüüd auto". Kuna jalakäijatele mõeldud tänavast kohvriga alla libisemine oleks olnud rohkem kui vaevarikas otsustas Maarja on paariks minutiks mootorsõidukiks teha ning nendele mõeldud palju siledamat teed kasutada.

See sama väsimus, millest ma enne rääkisin.

Väga popid on kreekas Tomsi jalanõud, mille omanik mina natuke alla aasta olen

Jääb arusaamatuks, miks Corfu lennujaamas Läti lipp lehvis