Kolmekümnes ehk üht, teist ja kuuendatki

Kuna lubasin oma mõtted seniks endale hoida, kuni Karl Korfu mälestused sõnadeks seab, on mul nüüdseks kogunenud palju, mida jagada. Ei maksa sellest postitusest teab-mis terviklikkust loota, sest no muljetamist jagub väga erinevatel teemadel ja kirjutis saab kirja pandud mitme päeva jooksul.

Selle postituse esimesi ridu panen kirja ühika hoovis. Eriti soe pärastlõuna on siia lisaks minule meelitanud ligi kakskümmend elamukaaslast. Kuigi "Heeii" öeldakse siin saabudes kõigile ja paari viisakusväljendi, nt "how are you?" pillamine on tavaline, koonduvad inimesed õige pea pisikestesse puntidesse, iga rahvus omaette nurgas. Soomlannad vaatavad minu kõrval patriootlike nägudega jäähokit, rootslased loevad raamatut või toimetavad rüperaalides, ameeriklased lihtsalt istuvad ja lobisevad spordiriietes. Kuigi enamik sellest rahvusvahelisest seltskonnast tuli veebruari alguses üksi, teadmata teisi erasmuslastest kaasmaalasi, kleeputakse kokkuvõttes ikkagi ühte. Muidugi on sel igasuguseid ratsionaalseid selgitusi, kuid minu jaoks ei põhjenda miski päris lõpuni ära, miks me just oma rahvuskaaslaste külje alla poeme. Võiksin ju vabalt omale hoopis rootslannast südamesõbranna leida, ma ei usu, et erinev kultuuriline taust seda takistaks. Aga miskipärast hoiavad minu kursusekaaslaste näitel pisikeste eranditega kõik just oma rahvuse esindajatega kokku.

Rahvuste vahelisi erinevusi olen ma siin eriti hästi tajunud rühmatöid tehes. Olen juba Tartus seniste õpingute jooksul tajunud, et rühmatööd toovad endaga enamasti kaasa parimal juhul pisikesi vääritimõistmisi. Isegi kõige lähedasemate sõpradega võib rühmatöö tegemise keeruline olla, sest arusaam sellest, kuidas rühmatöö välja näeb, on lihtsalt väga erinev. Proovi siis asjaga multikultuurses keskkonnas hakkama saada. Ilmselt olen ma natukene liiga kohusetundlik ja kipun üle muretsema, aga hoolimata sellest, et koolikohustus on mul siin üsna õrnake, olen ma veetnud pikki tunde püüdes ahastades mõista, mida mõni mu rühmakaaslane nüüd mõelnud on. Ainuüksi arusaam sellest, milline töö ülesehitus olema peab ja misasi on sissejuhatus, võivad olla totaalselt erinevad.

Üldplaanis on mulle jäänud mulje, et Eestis õpetatakse kõrgetasemelist akadeemilist haridust. Näiteks on eestlaste jaoks loogiline, et iga teatava väite taga on selle allikas, kuid tundub, et paljud ei ole siin viitamisest kuulnudki. Nõnda olen ma end leidnud hollandi keelsete Google otsingute kaudu rühmakaaslaste allikaid taga ajamas. Omamoodi kogemus oli ka hollandlannast rühmakaaslasele püüda selgeks teha, et kõik minule kättesaadavad allikad ütlevad tema kodumaa etnilise koosseisu kohta seda, et 20% neist ei ole etniliselt hollandlased, samas kui ta ise väitis kindlalt, et leidis riiklikest andmetest, et see protsent on alla ühe. Tekib nagu küsimus, et kas loogilist mõtlemist üldse ei ole.

Olen korduvalt kevade jooksul rääkinud, kui lebo siinne kool võrreldes Tartu Ülikooliga on. Nüüdseks olen aru saanud, et ilmselt on see minu jaoks nii lihtsalt minu ainetevaliku pärast. Läbin siin võrdlemisi vähe aineid, on need oma toimumisaegade ja tähtaegadega kuidagi hästi mu kalendrisse paigutunud. Ehk siis, tegelikult nagu peab vaeva nägema küll, aga tähtajad ei kuhju. Näiteks üks mahukas aine lõppes juba kuu eest ning teine ilmselt aega ja tähelepanunõudev toimub mai lõpus kahe nädala jooksul, mil ülejäänud ained juba põhimõtteliselt läbi on. Kui oma aega suudaks hästi planeerida, oleks just selline mõnus rahulik tempo, et tasapisi peab asjalik olema. Aga arvestades mu meeletult pikka hoovõtuaega igasugu kooliasjadega tegelemisel, tundub aeg-ajalt siiski, et aega pole piisavalt. Karl samas räägib, et nagu ei peakski midagi tegema - täitsa puhkus. Nii et ilmselt ma ise mõtlen kohustused enda jaoks keerulisemaks, kui asi tegelikult väärt on. Igatahes naudin ma tulevikus Tartus rühmatööde tegemist siinse valguses palju rohkem. Samuti ei nurise ma TÜ õppejõududelt tagasiside saamise kiiruse üle enam kunagi. Ma luban. Sest et siin pole me mitte ühtegi punkti, hinnet, sõna ega ka mitte kulmukergitust tagasisideks saanud. Isegi lubadusi, et millal tagasisidet oodata võiks, pole antud. Pilkane pimedus selles vallas.

Õpime siin Artevelde nimelises kõrgkoolis. Tegemist ongi pigem rakendusliku kõrgkooli kui päris ülikooliga. Selles mõttes on see kevad Tartu akadeemilistele õpingutele päris hea vaheldus (miks mul on tunne, et ma kordan ennast seda öeldes? igatahes olen ma nüüd selles rohkem veendunud kui varem). Olen siit saanud selliseid praktilisi kogemusi, mida ma Tartust kindlasti ei saaks. Näiteks seisneb üks aine siin ühele Poola tõlkefirmale mõnda teise Euroopa riiki laienemise kommunikatsiooni plaani välja töötamises. Kuigi selle projektipõhise ainega tegeledes mõtlen ma alati, et mul pole aimugi, mida ma teen, olen kindel, et kokkuvõttes on see mulle igati kasulik.

Kui keegi kusagil räägib erasmuslaseks olemisest või semestrist vahetustudengina välismaal, kerkib paljudel ilmselt silme ette pilt üsna piduderohkest poolaastast. Vähemalt selline mulje on mulle miskipärast jäänud. Karl teadagi hoidub sellistest ettevõtmistest ja tuleb tõdeda, et ka minu Gent ei sisalda just kuigi suurel määral raju ööelu nautimist. Ei tundu lihtsalt väga ahvatlev. Viimasel ajal olen end tabanud mõttelt, et tahaks selle asemel hoopis midagi asjalikku teha - kodu korras hoida,mingi koolitöö kallal nokitseda või midagi tarka kirjutada-lugeda. Väike vanainimene valmis. Eks ma vahel ikka ühinen õhtusel ajal kursakate või ühikakaaslastega, lihtsalt nii sotsialiseerumise mõttes. Pisemat sorti mõnusa seltskonnaga lobiseda ja miks mitte sinna kõrvale ka pisut head Belgia õlut või veini limpsida on hea aga selline päris pidutsemine ja valjud rahvarohked kohad pole päris minu maitse. Ka kodus külastan selliseid kohti haruharva ja vaid eriti hea seltskonnaga, muidu lihtsalt ei viitsi.

Mulle üldiselt tundub Gent väga turvaline koht elamiseks, aga mitmel minu siinsel tuttaval on siin öisel ajal baaris telefon või lausa terve käekott pätsu pandud. Kõik need juhtumid on toimunud siinsel n-ö peotänaval nimega Overpoort. Kuna see tänavajupike asub meie peamisele koolihoonele väga lähedal, juhtume me mööda seda ka päevasel ajal üsna tihti jalutama. Kui öösiti on Overpoort selline natukene räpasem versioon Tartu Rüütli tänavast, siis päevasel ajal on see tihti veel hullem. Seda siinse koristamise kultuuri tõttu. Nimelt uhutakse kõigi kohvikute, baaride ja klubide põrandad veega üle ja see räpane vesi tõmmatakse tänavale. Maha sattunud joogijäänused, klaasikillud ja pooleldiseeditud õhtusöögid lõpetavad seega tänaval ja tekkiv lõhn sunnib ilma liialdamata nina salli sisse või kampsunivarrukasse peitma. Võib-olla on ka see üks põhjus, mis väljas käimine minu jaoks siin eriti ahvatlev ei ole. Kui ööelu nuusutamas käin, üritan sammud sellest tänavast eemale seada.

Selline oli mu koolitee ühel hommikul. Koolist tagasi tulles olid telgid ja aiad ära koristatud kuid prügi vedeles endiselt. Õhtuks oli tuul selle igale poole üle platsi laiali pildunud. Üsna õnnetu vaatepilt oli. Lahjem versioon sellisest prügihunnikust on igal peoõhtule järgnenud hommikul ka platsi teises otsas Overpoort'il.

Ühel hommikul enne loengut kursusekaaslastega lobisedes läks teema kodumaa ja koduülikoolide toetuse peale. Selgus, et saadava summa poolest on eestlased konkurentsitult esirinnas. Nii palju, kui ma kuulnud olen, jäävad toetused enamasti paarisaja euro piiresse. Meie 500-eurone toetus tõstis paljudel kulmud imestusest kõrgele. Selgitasin siis, et summa on nii suur eesmärgiga tasandada elatustaseme vahe siin ja kodumaal. Kuigi hinnad poodides ei olegi oluliselt kallimad kui Eestis, on üürihindade osas näiteks väga suur erinevus. Tartus maksan ma ühika eest kõige külmematel talvekuudel pisut üle saja euro, kuid siin on igakuine üürisumma meile kahe peale 570 eurot ja ühe inimese toa eest peaks välja käima 425 eurot kuus. Üks mu kursaõde rääkis, et välistudengitelt küsitakse rohkem, kui kohalikelt, aga mul pole olnud meeles uurida, kui palju belglased siinse ühiselamu eest maksma peavad. Gentis on palju selliseid kortereid ja majakesi, kus rendivad tube endale ainult tudengid, kuid nendegi hinnad on päris krõbedad - vähemalt kolmsada eurot kuu eest on tavaline taks.

Kodutänava nurgal asuva lemmikkohviku järjekordne vaimukus

Peale Korfult tulekut olemegi siin sellist argielu elanud. Tasapisi kooliasju meisterdanud ja lihtsalt kulgenud. Vahepeal õnnistati Genti suvevääriliste ilmadega, neil päevadel veetsin suure osa päevast hoovis. Küll on ikka hea, kui päikese kätte siruli viskamiseks kaugele minema ei pea. Kummaline on, et isegi kahekümne kraadise ilmaga käivad paljud siin saabaste ja villaste mantlitega ringi. Olen mitu korda linnas ringi jalutades mõelnud, et kas tõesti olen ma ainus, kes enne õue tulemist ilmaga tutvus ja õlad katmata otsustas jätta.

Umbes kahe kuue eest Brugge's käies jäi meil linna üks peamisi tõmbenumbreid Belfry torn pika järjekorra tõttu vallutamata. Ühel ilusal reedel otsustasime, et on aeg see linnuke kirja saada. Brugge oli vahepeal täitsa teist nägu läinud - niii ilus roheline oli! Veetsime seal ühe tõeliselt belgialiku päeva - sõime häid vahvleid ja friikartuleid ja uudistasime eeskujulikku kohalikku õllevalikut. Aga ma olen endiselt veendumusel, et Gent on lahedam. Tal on kuidagi rohkem iseloomu. Brugge's on lihtsalt vahva turisti mängida.

Me polnud seni veel heade Belgia vahvlitega kokku puutunud aga see konkreetne oli tõesti imeline. Samast kohast sai ka väga häid väga vahvate maitsetega jäätiseid, pildil on näiteks granaatõuna maitsega.

Belfry. Katse kaks õnnestus - 366 trepiastet mööda kohati imekitsast ja järsku treppi, kus iga hetk võis keegi sulle vastassuunas läheneda ja minna polnud kuhugi - tõuse või lendu. Vaade oli kaunis vähemalt.

Armas rohelus kivimajade keskel

Punased katused meenutasid loomulikult Tallinna vanalinna

Õllesein. Ma olen kindel, et mujalt on raske nii omanäolist Belgia õllede valikut leida. Igaühe juures ka klaas, millest just seda konkreetset märjukest manustama peaks.

Seina juurde kuuluv poeke

Ostsin kaasa Pink Killeri ehk greibimaitselise õlu. Oli hea. 

Klassikaline Brugge

Olime korda mööda kurjad... 

ja kurvad...

sest lubatud lambaid polnud endiselt kusagil näha.

Ühel teisel ilusal reedel võtsin ma ette Antwerpeni taaskülastamise. Kui Brugge oli rohelises kuues hoopis teistsugune, siis Antwerpen oli minu arvates ikka üsna sama nägu. Peamine eesmärk oli šopata, sestap jätsin Karli Genti kodu valvama. Poodlemine iseenesest väga tulemuslik ei olnud, aga mõnus oli omas tempos kulgeda ja ilusaid asju vaadata sellegi poolest. Lisaks sellele jalutasin lihtsalt kesklinnas ringi ja sõin vanas tuttavas kohas lõunat (olin sel korral targem ja küsisin tudengisoodukat kah). Söögikoha leidmisega Belgia linnakestes selles mõttes probleeme pole, et erinevate restoranide hulk on korralik. Küll aga on hinnaklass neis kõrgem, kui tudengi rahakott lubab. Lõunapakkumised (heal juhul sisaldab kohvi ja supileemekest kah) on tavaliselt 10-15 eurot ja keskmises söögikohas pasta ja salat heal juhul kümne euro ringis. Igatsen Tartu 3,5-euroseid päevakaid!

Belgia laob oma trumbid letti: šoks ja õlled. Üle tänava minu selja taga oli friikaid ja vahvleid pakkuv putka nii et täisvärk.

Hirmus suur on see kirik Antwerpenis ikka, lausa keeruline täielikult pildile mahutada. Isegi nõnda poolikuna, vaid ühe torniga on ta minu meelest üks kaunimaid, mida ma siinkandis kohanud olen.

Leidsin ka Antwerpenist Briti poe. Tõmbenumbriteks võimas tee- ja siidrivalik. Ka Korful sattus meie teele Briti pood, võib vist järeldada, et populaarne kauplusevorm. 

Minu meelest kasutavad belglased tänavatahvleid erakordselt vahvalt (vihjan jällegi oma lemmikkohviku sildikestele)

Selliseid väljakuid ja platsikesi on Belgia linnades palju. Neid ääristavad tihti restoranid ja kohvikud, mille "terrasside" suurus on otseselt seotud ilmaga - mida soojem ja päikselisem, seda rohkem lauakesi õue tekib. Kui kohviku ukse eest kohe sõidutee kulgeb, võibki vabalt juhtuda, et lauad pannakse püsti mitmekümne meetri kaugusele kohvikust.

Sama plats. Eemal paistab üksik laud - ma ei saanudki aru, millise koha juurde see kuuluma peaks. Ja siis keegi oli üldse kogu oma elu platsile tõstnud - diivanid, köögitoolid, kõlarid...

Kohvikupidajate teine lahendus terrassiruumi puudumisel on siseruumides välitingimiste tekitamine. On väga tavaline, et ilusa ilmaga lükatakse kogu akna klaasipind kuhugi kõrvale ja kohvikust saabki pooleldi välikohvik. Päris kaval. 

Aeg möödub siin kuidagi kiiresti ja mulle tundub, et aina kiiremini ta kihutab. Eksamid, kursuste lõpetamised ja kojuminekust rääkivad kursusekaaslased tuletavad pidevalt meelde, et lõpp läheneb. Meie koju tulekuni on veel umbes poolteist kuud ja seda tundub tõesti vähe. Kui aasta eest oleks kuus nädalat järgmise koju mineku ja emme kallistamiseni tundunud ulmeline, siis nüüd näib see hoopis teisiti. Huvitav, kas siin oldud aeg teeb oluliselt lihtsamaks tulevased pikemad kodust eemal olemised?

Arvasin, et mida lähemale kodulend jõuab, seda väiksemaks kahaneb igatsus kodus ootava vastu. Sellega panin ma puusse. Just nüüd, mil juuni lõpp juba silmapiiril, on igatsus mu sees otsustanud eriti suureks paisuda. Imelik värk sellega.

Tähistasime emadepäeva lapsepõlve meenutamise ja mõnusa söömaajaga

Hirmsasti meeldib mulle see burksikoht

Karl sai ühel hommikul hommikusöögi voodisse