Kahekümne seitsmes ehk Corfu loomad

Üks esimesi asju, mida me Corful nägime olid loomad. Kodused ja kodudeta, aedades ja tänavatel. Loomi oli Corful tõesti palju. Kõige rohkem oli muidugi koeri ja kasse, kuid saart avastades nägime me ka lambaid, lehmi, kanu, kalkuneid ja kitsi ja sisalikke ja ka mõnda madu. Ja muidugi eesleid.

Räägin siis loomadest kronoloogilises järjekorras. Teisel päeval ranna ääres restoranis süües oli laudade vahel paar magavat ja vahel ringi luusivat kassi. Kuna Saale pole mul kunagi lubanud kodulooma võtta kasutan ära igat võimalust mõne loomaga sõbraks saada. Ka seekordki restoranis. Kutsusin kiisu enda juurde paitasin ja silitasin teda.

Kuid kui tuli toit sai see nii minu kui ka kassi põhilise tähelepanu endale. Ja ürita sa siis süüa. Kiisu luusis ja luusis, ronis paar korda isegi laua peale ja alles siis jättis rahule, kui kord oli ta paar lauda eemal istuvate Hollandi turistide poolt ära tõstetud ja restorani kelneri poolt taga aetud.

Toit ja väga uudishimulik kass

Kass aktsioonis

Järgmine lugu kajastamisväärne kokkupuude kassidega leidis aset väga sobivalt nimetatud kohas - Kassiopi. Olime Maarjaga just käinud vaatamas mingit kindlust. Üsna suvaline kivihunnik oli, aga vähemalt vaade oli üsna ilus. Nagu allolevalt pildilt näha nägi korraga ära nii Kassiopi kui ka Albaania (Albaania nägemine oli üsna tavaline).

Igatahes, kindlusest alla tulles nägime päris mitut kassi, kellest üks mängis ühe surnud ilusavärvilise sisalikuga. Selliseid sisalikke nägime saarel veel, kuid see oli ainus, kes jalad taeva poole ja kassi mõjuvõimu all oli.

Järgmine kassilugu juhtus saare kõrgeima mäe, Pantokratori, otsas. Mäest ja sinna saamisest räägin ühes järgnevas postituses. Igatahes oli 900 meetri kõrguse mäe otsas üks mast, üks klooster, üks kohvik ja mitu kassi, kellest üks oli isegi nii julge, et ronis mulle sülla. Mäe otsas ringe tehes käisid mul 3-4 kassi ja Maarja sabas. Uhke tunne oli. Kasside pärast. No Maarja pärast muidugi ka :) Mäe otsas lubas üks onu mul isegi kassi tasuta koju võtta, kuid mäe otsa see kass jäi. Maarja ei lubanud.

Kass, kelle taga on näha teed, mida mööda me autoga mäkke sõitsime

Mina ja osa minu kassiarmeest

Kuid meie vaieldamatud lemmikud jätsin postituse lõppu. Eeslid. Teisel Corfu päeval käisime Sidari linnas. See jäi meie ööbimiskohast 15 kilomeetri kaugusele ning seal kohtasime ka seda uudishimulikku toidukassi. Kõhud täis liikusime me tagasi auto poole. Natuke enne autot nägime me posti peale kleebitud plakatit, mis juhatas inimesi Corfu Donkey Rescuesse (Corfu eeslite varjupaik). Tundus äge koht kuid mõtteks see alguses ka jäi. Järgmisel või ülejärgmisel päeval autoga saart avastades nägin ma 16,5 kilomeetri teetähist. Kuna ka postril oli kirjas, et mingil teel pärast 16,5 kilomeetrit tuleb pöörata paremale tegin Maarjale nalja, et äkki siin ongi eeslid. Ja nagu välja tuli olimegi me õiges kohas. Kohale jõudes aga selgus, et varjupaik suletakse kümne minuti pärast ning meil soovitati mõni teine päev tagasi tulla :(

Ja seda me ka tegime. Järgmine päev külastasime kohta taas, ning meile tehti seal väike tuur, kus näidati ja räägite varjupaigast. Ja siis saime me eeslitega aega veeta. Mis ma ikka räägin, las pildid teevad seda minu eest.

Laenasin sõbrale kaabut

Peale eeslite oli varjupaigas ka paarkümmend koera, mõned kassid ja üks hobune. Hobune toodi ühe eesliga koos, kuna nad olevat lahutamatud. Enamus eesleid varjupaigas olid kogu elu töötanud ja seega oli see koht neile nagu vanadekodu. Kõik töötajad, keda oli kokku 5-6 olid vabatahtlikud. 

Huvitav eeslifakt number esimene ja samas ka viimane: kui eeslit selja pealt puudutada, hakkab ta värisema.

See eesel oli ainus, kes oma tonksamisega igaveseks internetti salvestatakse

Eesli silmadest on näha seda mõnu, mida paitamine talle pakub

Teda kutsusime me Paksuks. Kuna ta oli paks. Aga samas ka väga sõbralik.

Nii sind eeslid piirasidki, kui sa nende aedikus olid. Aga mitte kurjalt, vaid sõbralikult tulid su juurde ja kui sa unustasid neid paitada tuletasid nad enda kohalolekut kohe meelde.

Tema oli pervo. Ajas ühte teist eeslit taga ja siis näitas hambaid kah veel pealekauba.

Profiilipilt

Paar inimlooma kah siia eeslite sekka.

Tuuline oli

Vot nii...

... ja naa

Maarja, mikid, Kassiopi ja Albaania

Tee alla oli järsk ja ja pikk seega Maarjat väga ääre lähedale ma ei lubanud