Kuna aktiivsed blogi lugejad (lehvitan emmele ja issile) kurdavad, et siia tekib liiga harva uut lugemismaterjali, püüan nüüd tihedamini igapäevaelust midagi huvitavat välja noppida ja selle postituseks vormida.
Meil hakkas vahepeal pihta üks päris mahukas multimeedia-nimeline aine. Tartus peaks kaheksa ainepunkti nimel ikka kõvasti vaeva nägema, kuid siin on selline mahukas aine kahte nädalasse ära mahutatud. Viie üsna pika koolipäeva jooksul peaksime omandama hunniku teadmisi Internet of Things ja Big Data teemadel. (Ma ei hakka seletama, mis need on, kuna ega ma ise ka päris täpselt aru ei saa, keda huvitab - guugeldagu :)). Nendest viiest koolipäevast kaks on praeguseks seljataga ning siiani olen ma aru saanud sellest, et maailmas on ikka nii nii niiii palju, mida avastada. Peaksime kursuse jooksul õppima kasutama igasuguseid internetiavarustes peituvaid igapäevaelu hõlbustavaid vahendeid, nt Protopage, Delicious, Flipbook, Wix... selle nimekirja võiks venitada lõputuks. Selliste vidinate tundma õppimine on tegelikult minu jaoks meeletult huvitav, aga ma pole päris kindel, kas suudan endale kõigi vajalike asjanduste toimimise sellise lühikese aja jooksul selgeks teha. Nimelt peame juba järgmiseks neljapäevaks rühmatööna seda kõike kasutades Internet of Things teemalise digitaalse stoori ette kandma. Niisiis ootab meid lähima nädala jooksul selle semestri suurim ajude ragistamine.
Muide, see kursus innustas mind lõpuks ette võtma meie blogi favicon'i muutmise. Olin ammu mõelnud, et miks paljudel vahvatel blogidel on Blogger'i logo asemel miski vahvam pildike nime kõrval. Lugesin õpetusi, mässasin, kutsusin Karli appi, andsin alla ja mässasin veel ja lõpuks saingi hakkama. Eks ma selle pärast mainin seda, et muidu ilmselt ei märkaks seda keegi. :D
 |
| Nüüd ju näete erinevust? See uus peaks vahvel olema, sest me oleme siiski Belgias. |
Lisaks kooliasjadele käib minu elu sel nädalal Eurovisiooni rütmis. Nii palju kui ma mäletan, pole ma ühelgi aastal seda lauluvõistlust vaatamata jätnud ja mulle tundub, et olen praegu isegi suurem fänn, kui väiksena. Mulle meeldib Eurovisiooni-õhtutel koos lähedaste ja mõnusa snäkihunnikuga end diivanile sättida ja tõesti sellele kaasa elada. Juba nädal aega tagasi tõstatasin ühika Facebooki kommuunis teema, et vaatame koos Eurovisiooni, sest no kui tihti sa ikka rahvusvahelises seltskonnas seda teha saad. Selgus, et paljud belglased ei hooli Eurovisioonist üldse ning ka teiste rahvuste esindajate seas ei olnud just kuigi palju Eurovisiooni-fänne, kuid Belgia, Soome ja Eesti olid eile õhtul teleka ees siiski esindatud. Üks kohalik neiu rääkis, et kunagi aastaid tagasi olid belglased suured Eurovisiooni huvilised, kuid praeguseks on see kuidagi ära hajunud. Püüdsime koos välja mõelda, kas huvi on hajunud, kuna Belgial ei ole viimasel ajal eriti hästi läinud või vastupidi - kas Belgial ei lähe hästi, kuna rahvast ei huvita. Mulle tundub, et ka eestlaste huvi Eurovisiooni vastu on jahtunud, aga ega see oletus millelgi reaalselt ei põhine. Mina panustan igatahes järjepidevalt eestlaste Eurovisioonihuvi näitaja kõrgemale upitamisesse. Muide, ma saan sel aastal esimest korda ju kodumaale tõepoolest hääle anda. Eks näis, kas tekib tekib laupäeval tunne seda teha kah.
Siin oldud aeg on mulle palju õpetanud, sealhulgas ka minu enda kohta. Üks huvitavamaid asju, mida enda juures täheldanud olen, on sotsiaalse-seltskonnaarmastaja-Maarja ja omaette-on-kõige-parem- Maarja vastasseis. Nimelt meeldib mulle väga suhelda. Mõnus on tunde mööda saata lihtsalt lobisedes. Siin on see veel eriti äge, kuna iga päev on võimalus suhelda erinevate inimestega üle kogu maailma. Ometi tunnen ma tihti end kuidagi ebamugavalt ja imelikult poolvõõraste inimestega rääkides. Awkward oleks eriti õige sõna selle kirjeldamiseks. Kadestan näiteks ameeriklasi, kelle jaoks on see small-talk'i oskus justkui sündides kaasa antud. Minus lihtsalt ei ole oskust selliseid vestlusi vedada, samas kaasa lohisemise (st aeg-ajalt oma arvamuse avaldamise ja küsimustele kiirete vastuste andmise) vastu ei ole mul mitte midagi. Samas, nii-öelda omade inimestega võin ma küll absoluutselt mitte millestki lõputult lobiseda. Kummaline värk, aga ehk õpin veel.
Kui me kunagi kauges oktoobrikuus endale Eesti-Belgia ja vastupidise otsa lennupileteid ostsime, lähtusime siinse kontaktisiku soovitusest jääda siia juuni lõpuni. Sel ajal oli ta kindel, et pool juunikuud on meil karm eksamiperiood ning siinsele semestrile pannakse punkt 26. juunil toreda üritusega, millest ilma jäämine oleks kindlasti kurb. Praeguseks on aga selgunud, et Karlil saab kool mai kuuga otsa ning minul on vaid üks pisike eksam juuni esimeses pooles ning enamik meie kursusekaaslasi on hiljemalt jaanipäeva ajaks oma päris kodudesse laiali voolanud. Tundub, et byebye-üritusel viibimegi vaid meie Karliga ja koolipere. Igatahes, juunis on meil ootamatult palju vaba aega. Selle sisustamiseks oleme leidnud mõned sihtkohad, mida siit startides väga mõistliku hinnaga vallutada saab. Seega tuleb reisimiserohke suve algus. Olen põnevil!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar