Iga tõeline jalkafänn teab, et Genti jalgpallivõistkonnal õnnestus sel aastal esimest korda Belgia meistriks tulla. Ma pole teab-mis suur fänn, vaid EM-e ja MM-e vaatan huviga, ning viimastel päevadel olen oma nina üsna vähe arvutist välja pistnud, kuid ometi olen minagi Genti võidust vägagi teadlik. Neljapäeval koolist koju jalutades täheldasin enda ümber palju sini-valget mustrit - fännisallid gentlaste kaelas ja lipud rõdu äärtel rippumas. Sel õhtul toimunud mäng otsustas võitja ja nõnda oligi terve linnake öö otsa juubeldamist täis. Meie kodutänav elab tavaliselt päeva esimeses pooles, mil koolilapsed akna alt mööda voorivad ja ehitusmehed valjult raadiot kuulavad, õhtusel ajal on siin päris vaikne. Neljapäeval rõõmustavad jalkafännid otseselt meie aknast küll ei paistnud, kuid melu ja sagin kostus korralikult tuppa. Nii et isegi nende jaoks, kes päeva jooksul õueõhku nuusutama ei läinud, ei saanud jääda märkamatuks, et miskit on toimumas.
Minul jäid hõiskavad gentlased nägemata, otsustasin nende uudistamise asemel ühe silmaga Eurovisiooni teist poolfinaali jälgida, tõeline fänn, nagu ma olen, ja teisega kooliasju piiluda. Mul on kohe mingi selline tunne, et ma ei saa rahulikult millegi muu suurega tegeleda, kui mingi kohustuse tähtaeg paistmas on. Seepärast olengi viimastel päevadel suurema osa energiast just koolitöödesse panustanud, sest milleks midagi muud poole innuga, mõtted mujal teha. Isegi eilse Eurovisiooni finaali ajal oli läpakas nina ees. Seepärast muide kah "ahistavad neli seina" postituse pealkirjas - kuigi mulle täitsa meeldib kohustustega tegeleda (seda muidugi juhul, kui ma tean, mida teen), ootan ma juba täitsa seda juuni teist poolt, mil saab lihtsalt südamerahuga Belgiat ja muid toredaid kohti endasse ahmida.
Eurovisiooni vaatasime ühika köögis päris rahvusvahelise seltskonnaga. Esindatud olid Ameerika, Kanada, Saksamaa, Rootsi, Soome, Belgia ja Eesti. Päris vahva oli meie jaoks nõnda loogilist asja nagu Eurovisioon selgitada üle mere kursakatele, kes sellest midagi kuulnudki polnud. Üks USA kutt küsis hetkel, mil telekaekraanilt vaatasid vastu kolm õhtujuhti, et a milline neist siis Eestit esindab. Hea, et Eestil sel aastal nõnda hea laul oli, oli koht uhke sellises rahvusvahelises seltskonnas tõdeda, et jaa, eestlased oskavad häid laule teha küll. Hääletasin kah, täitsa mitu korda kohe. Küllap minu häälte tõttu Belgia Eestile kaks punkti andiski.
Sellega seoses, minult on selle kevade jooksul mitu korda küsitud, et kas ma olen rootslanna. Londoni British Museumi kohviku barista sõnul olevat ma lihtsalt rootslanna nägu. Reedel loengus otsis õppejõud pilguga meie seast Rootsi esindajat ja esimesena vaatas kohe mulle otsa. Jõudis küll mõne sekundi jooksul ise kah arusaamale, et ma olen Eestist aga siiski. See tekitab minus pigem positiivseid tundeid, ilmselt igipõlise "Eesti on ju osa Skandinaaviast eks" teema pärast. Muide, rootslanna rääkis, et tema meelest peavad tema rahvuskaaslased eestlasi ikka täitsa tavaliseks kunagiseks Nõukogude Liidu liikmeks, ei ole me midagi teistest erilisemad või nii-öelda rohkem Põhjamaa. Selle kuulmine tegi mind tol korras pisut õnnetuks, kuid sellest hoolimata räägin ma endiselt oma kodumaast kui põhimõtteliselt-peaaegu Skandinaavia riigist.
 |
| Nägime vaateaknal Miisusid! See polegi väga ebatavaline, ses mõttes, et siin lähedal ühel poepidajal on iga päev Muki tööl kaasas. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar