Kolmekümne kolmas ehk põsed rõõmsalt punnis

Belgias on Eestiga võrreldes tuntavalt rohkem punaseid päevi kalendris. Alati, kui püha tulemas on, varun ma endale koju tubli hunniku süüa, sest eeldan, et terve linn on välja surnud ning tänavatel võibki hulkumas näha vaid üksikuid välismaalasi. Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ja esmaspäeval sain jällegi kinnitust, et tegelikult on minu arusaam ikka täitsa mööda. Nimelt on minu kodupood siin pühade ajal alati tublilt ja truult lahti olnud ning tihti leiab linnas ringi jalutades tühjade tänavate asemel hoopis vahvaid päevaks püsti pandud turuplatse. Eelmisel pühapäeval oli terve linna peaväljak Korenmarkt ja selle ümbrus vahvaid putkasid täis. Sellistelt turgudelt leiab nii sellist klassikalist turukaupa, st odavaid mitte kõige parema kvaliteediga hilpe, aga ka igasugu mõnusat toidukraami. Mu lemmikud on meeletult laia valikuga (ning kahjuks ka üsna kõrgete hindadega) puuvilja- ja pähkliletid. Üleüldse on sellised toiduteemalised turud ja festivalid siin päris populaarsed. Gentis on meie siinviibimise ajal olnud vähemalt kolm erinevat food festivali.

Üks nendest oli näiteks Food Truck Festival. Ehkki nime põhjal eeldaks, et kokku on kogunenud suur hulk kaubikuid, olid paljud autod pigem pisid ja vaid reklaami eesmärki täitmas.

Vahepeal oleme seljatanud intensiivse multimeedia-nimelise kursuse ning loodetavasti ühele poole saanud ka koduülikooli kohustustega. Sain voodis eksami tegemise kogemuse võrra rikkamaks - üks Tartu õppejõud oli vastutulelik ja lubas meil eksami meilitsi sooritada. Niisiis, Karlil on kooli mõttes jäänud veel paar pisikest kohustust, mul pisut enam, aga selline kõige karmim õppimise-periood on ilmselt seljataga. Päris mõnus tunne on. Pärast sellist võrdlemisi karmi rabelemise aega oskan seda vabadust kohe palju rohkem hinnata.

Lõpuks jõuan ka selle kõige tähtsama juurde. Meie Tartu kursakatel oli sel semestril poliitilise kommunikatsiooni teemaline aine, mille üheks õppejõuks oli professor Lauristin. Kuna ta teadagi tegutseb praegu ka Europarlamendis, korraldati kõigile aine edukalt läbinutele preemiareis Brüsselisse Europarlamendiga tutvuma. Kuna Brüssel on Gentist kõige kiiremate rongidega vaid poole tunni kaugusel ja minu igatsus kallite Omade vastu on üüratu, tahtsin ma loomulikult vähemalt natukesekski nende juurde Brüsselisse sõita. Otse loomulikult olid meil just need kaks nende siinviibimise päeva eriti kohustusterohked, aga sellest hoolimata veetsime me peaaegu terve kolmapäeva koos Tartu kursakaaslastega Brüsselis.

Siiani tundub natukene uskumatu, et minu Tartukad tõepoolest siin mulle nii lähedal olid. Meeletult mõnus oli nende päris õigete oma sõbrannadega maast ja ilmast lobiseda ja lihtsalt koos olla. Mõnes mõttes tekitas see muidugi veel suurema koduigatsuse, kuna ega selle ühe päevaga ei saa nelja kuud tasa teha, aga tegelikult mulle täitsa meeldib see igatsuse tunne. Ju siis mulle tõepoolest väga meeldib mu Eesti elu. 

Selgitamaks postituse pealkirja - meie siinse kodu kööginurgast võib praegu leida kõiksugu mõnusat kodumaist toitu! Tartukad olid ilmselt kõrva taha pannud mu merevaigu igatsuse ja kostitasid mind merevaigu, musta leiva, kohukeste ja Kalevi šokolaadiga. Peab tõdema, et see musta leiva ihaluse jutt, mida paljud välismaal elavad eestlased räägivad, käib ka täitsa minu kohta. Juba ainuüksi selle lõhn on niii meeletult hea, teeb minu meelest igatahes kõigile siinsetele saiadele ära. Ja kohukesed maitsevad isegi kahtteist tundi toasoojas kotis reisimist imehästi. Lisaks sellele üllatas mu armas sõbranna Eleri mind pakiga, mille sisuks kaunid sõnad ja meeletu kogus eestimaiseid maiustusi. Magusaleti juurde kohalike maiustusi proovima mul enam asja pole.