Kolmeteistkümnes ehk vihmane teemantitelinn

Mõne nädala eest kerkis pundi kursakaaslaste seltskonnas teemaks Antwerpenisse mingisuguse ägeda Hollandi artisti kontsertile minek. Kuna tundsin pisut puudust sotsialiseerumisest, siis lubasin kah kaasa minna, tutvumata, millega ma üldse nõustusin.

Mõtlesin, kuidas Antwerpenit iseloomustada - Google teeb seda näiteks nii. Mina teadsin linnast enne nii palju, et seda nimetatakse Belgia kultuurikapitaliks ja olen isegi täheldanud, et näiteks paljud maailmakuulsate artistide kontsertid toimuvad just nimelt Antwerpenis, mitte Brüsselis. Ka teemantitelinna nimi saab selgeks juba esimestel sammudel rongijaamast väljudes - terve central stationi ümbrus on täis juveelipoode. Väikese infootsingu tulemusel selgub, et enam kui 80% lihvimata teemantitest käivad Antwerpenist läbi. Niisiis ei ole vale linna diamond capital of the world'iks nimetada.

Minu kokkupuude Antwerpeniga oli vihmane. Siin ei ole ühelgi päeval nii palju sadanud kui reedel, mil me kaheteistkümnekesi rongiga Antwerpeni poole vurasime. Tõesõna, varbad olid juba Genti rongijaama jõudes märjad. Öeldakse küll, et ei ole halba ilma, vaid vale riietus, kuid eks see natukene tõmbab ikka motti maha. Kokkuvõttes kaalub hea seltskond igasuguse tormi üles. Meie punt koosnes väga mitme erineva rahvuse esindajatest - rootslased, ameeriklased, kanadalased, sakslane ja hollandlane. Üldplaanis oli ettevõtmine igati vahva, sest no kes oleks võinud arvata, et ma sellise seltskonnaga Belgia kultuuripealinna avastan.

Tripi eesmärgiks oli külastada Yellow Claw kontsertit. Kui ma paar päeva enne minekut artistiga tutvust tegin, teadsin kohe, et ega sellest minu õhtu tipphetke ei saa. Nii see oli kah, aga see polnudki eesmärk omaette. Seikluseks võib õhtut nimetada seetõttu, et klubi, kus kontsert toimus, asus Antwerpenist poolel teel Brüsselisse, st 25 km linnast väljas. Mis tähendab, et taksosõit sinna ja sealt koju maksis rohkem, kui sõit Gentist Antwerpenisse pluss hostel. Minule jäi natukene hinge peale see, et ootamatult iga sammu eest eurosid välja käima pidi. Näiteks, kuigi meil olid ürituse piletid ette ostetud, ei saanud sinna klubisse sisse ilma selle liikmeks registreerumata, mille eest rahakotti viie euro võrra kergendada tuli. Aga ega ei jäta seda tegemata, kui oled juba tunnike pärast keskööd kusagil keset Belgia metsa õige koha kätte leidnud. Vähemalt kohaliku klubimuusika-kogemuse võrra rikkam ja sain jällegi kinnitust, et klubiõhtud pole päris minu jaoks.

Siin on tavaline see, et erinevad tudengiorganisatsioonid korraldavad väljasõite lähedal asuvatesse linnadesse. Üks selline, nimeks Action Satisfaction Network, korraldas laupäeval giidiga tuuri Antwerpeni kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta. Linna avastama tuli ka Karl, niisiis kõndisime kaks-kolm tundi mõnekümne inimesega grupis muheda giidi sabas ja saime pisut targemaks teemantilinna teemadel. Võrreldes Genti tutvustanud giidiga, kes väga pikki ja põhjalikke lugusid ja legende iga vähegi laheda majakese juures pajatas, jäi noormees küll üsna lahjaks, kuid meile, kes me linnast midagi ei teadnud, õpetlik siiski. Peab tõdema, et kuigi Antwerpenist jäi väga kihvt mulje, on mul hea meel, et meie kodulinnaks just Gent on, sest see on lihtsalt kuidagi mõnusam ja hubasem. Kuid meil on plaan minna omal käel Antwerpenit avastama, sest nendest mõnest tunnist kohe kindlast ei piisanud.

Me oleme kummaliselt värvilised ja silmapaistvad - väga ebaeestlaslik

Operaator Kõps, Karl, Action Satisfaction Networki eestvedaja Alex ja onu giid

Central Station. Mõelda vaid, kui Balti Jaam natukenegi selle moodi oleks

Mulle meenusid kohe Saaremaa kiviaiad seda nähes

Ühe torniga katedraal, sest teise torni ehitamiseks ei jagunud raha (ilusamate piltide nägemiseks guugeldage antwerp cathedral - ta oli liiga kõrge, et ilusasti pildi peale mahtuda :D)

Muidugi ei unustanud me siin maal ära ka kalli kodumaa sünnipäeva. Selle puhul kutsusid Kristiina ja Joanna meid endale külla, et üheskoos patriootlikud olla ja pingviinide paraadi vaadata. Esialgses ideaalses plaanis oli ka kodumaiste hõrgutiste vaaritamine, kuid see piirdus Kalevi šokolaadi ja marmelaadikommidega. Küll jõuame seapraadi ja sülti Eestis süüa küll. Meiega liitus Pauline-nimeline eestlanna, kes samuti kevadeks Erasmuse programmiga Genti on tulnud. Tänu temale avastasime-imestasime taas, kui pisike see maailm ikka on, sest ühiseid tuttavaid meil kõigil jagus.

Kuigi siin oldud ajaga on tulnud juba täitsa kohaliku inimese tunne, on mul tihti siiski ka n-ö turistihetki, mil ringi jalutades mõtlen, et no küll ma olen ikka ilusasse kohta reisile sattunud. Ja siis meenub, et tegelikult ma ju täitsa elan siin. 

Tagasi koju jõudes on mul tuhandeid selliseid pilte, ilma liialdamata

Kaheteistkümnes ehk ühikaelu

Uskumatu, et me siin vaid kaks nädalat oleme olnud. Tundub nagu palju palju rohkem.

Valisime juba mitu kuud tagasi endale siia elukohta. Kõige lihtsam valik tundus olevat ühikas. Artevelde tudengid said valida nelja erineva ühiselamu vahel, Meie valik kujunes põhimõtteliselt vaid piltide põhjal - foto Savaanstraati ühikatoast tundus kaunim ja tuba tundub hubasem, kui teistes, niisiis saatsime avaldused teele ning juba mõne päevaga saime vastuse, et meile on soovitud tuba leitud. Minu arvates juhtusime me väga mõnusasse ühikasse, seda eelkõige tema asukoha poolest. Nimelt kooli minekuks peame me 10-15 minutit lõuna suunas jalutama ning linna keskväljak jääb meist vähem kui kilomeetri kaugusele teises suunas jalutada. Olulisim shopping-street algab aga põhimõtteliselt meie tänava nurgalt. Ja üleüldse, ükskõik millist poodi, kohvikut, vaatamisväärsust või muud kohta me Google Mapsist otsinud oleme, haruharva on miski meie kodust enam kui kahe kilomeetri kaugusele jäänud. No kui see üks õnnetu õppehoone välja arvata.

Ühikaelu on siin teistsugune kui Tartus. Esiteks on siin enamik ühikatoad ühekohalised, toa jagamine on pigem erand. Tartus on vastupidi, inimesed on aasta või kauemgi järjekorras, et endale üksikut ühikatuba saada. Enamikes Tartu ühikates jagavad inimesed nelja- või kuuekesi kööki, vetsu ja vannituba, vaid vanemates renoveerimata ühikates on köögid ja vannitoad kogu koridori peale ühised või lausa keldris. Siin jagame me WC-d ja vannituba kogu korruse inimestega. Täpselt küll ei tea, kuid ilmselt elab siin korrusel 20-25 tudengit ning meil on neli tualettruumi (meestele kaks, naistele kaks) ning kolm dušinurka. Siiani pole ma veel kordagi pidanud kellegi järel ootama, seega on see vist piisav. Muidugi, pesemas käin ma nüüd alumisel korrusel, kuna avastasin, et seal on üks pisut inimlikum dušš (st segisti käib seina küljest ära ja saan vähemalt valida, kuhu see üsna nõrgukene veejuga mu kehal maandub). Muidu see pesemisnurga ja vetsu jagamine nii paljude inimestega väga hirmus ei olegi, kuid näiteks õhtul soojast pesast välja ronimine ja vähemalt 10 kraadi külmemasse vetsu (sest miskipärast on seal tihti aknad lahti) minemine nõuab tihti keskmisest suuremat eneseületamist.

Köögiga on aga pisut kurvemad lood. Nimelt on meil neljandal korrusel üks suur köögi- ja koosviibimise ruum. Köögis on kaks pliiti. Just nimelt, rohkem kui 100 tudengit jagavad kahte pliiti. Minu meelest on seda pisut vähe, kuid siiani oleme saanud oma kokkamised kokatud ilma kellegi järel ootamata. Selles suures köögis on lisaks söögivalmistamise nurgale palju laudu, toole ja diivaneid, suur telekas mustmiljoni kanaliga (see käib tööle kolme puldiga!) ja lauajalgpalli laud. Siin on ka teistes ühikates selline koos aja veetmiseks mõeldud ruum, mis on minu arvates eelis Tartu ühikate ees. Meie köögis on siiani peaaegu igal õhtul suurem või väiksem koosviibimine toimunud, niisiis täidab oma eesmärki hästi. Natukene kahju on muidugi neist, kelle tuba selle köögi/koosviibimiseruumi kõrval on. Köögis käivad koos istumas nii kohalikud tudengid kui ka erasmuslased (ainuüksi sel semestril tuli siia ühikasse elama 18 uut välistudengit). Siin on igal korrusel pisike köögike, mida nimetatakse kitchenette'ks, kuid mina käin sinna lihtsalt prügi viimas, sest see on varustatud vaid mikrolaineahjuga. Huvitav, et igal korrusel on oma mikrokas, üleval köögis on isegi röster, kuid ühtegi veekeetjat ühikas ühiskasutuse jaoks pole.

Tuba on meil siin suurem, kui Tartus. Neid kahtekümmet kuute ruutmeetrit sisustavad kaks voodit, üks suur ja üks pisike laud, üks riidekapp, pisike külmik ja kraanikauss. Mööblit just ülearu palju ei ole, paljud kohalikud tudengid on oma tuba hubasemaks muutnud sisustades seda väikese diivani, tugitooli või riiuliga. Riiulitest või muudest kohtadest, kus asju hoida, tunnen ma väga puudust, kuid ei tundu ka mõttekas midagi ainult viieks kuuks osta. Ka kõiki nõusid ja söögitegemise asju hoiame me oma toas, kuigi tegelikult on neljandal korrusel igale toale pisike lukku käiv kapike nõude ja kuivainete hoiustamiseks. Nii et söögi tegemine nõuab siin korralikku eeltööd - mõtled välja, mida teha ning mida selle jaoks vaja läheb; pakid kõik vajalikud asjad kotikesse ja tatsad korrus ülespoole, samal ajal pöialt hoides, et mõni pliidiraud ikka vaba oleks.

Omaette tegevus on siin prügi sorteerimine. Meile anti lausa selgitav leheke selle jaoks. Peame oma prügi jagama neljaks: paber, pakend ja klaastaara ning neljandasse kõik ülejäänu. Ma sorteerin ka kodus väga eeskujulikult prügi, kuid siinne süsteem ajas mind ikkagi segadusse, sest näiteks jogurtitopsid, mille ma kodus puhtaks lopsan ja pakendiprügisse viin, tuleb siin sellesse neljandasse ehk segaprügisse visata.

Ühiselamu korras hoidmiseks on siin päris hea süsteem. Kuigi korruste peal käivad paar korda nädalas koristajad, siis kitchenette'i ja kööki peavad elanikud ise korras hoidma. Igal nädalal vastutab üks tuba korruse kitchenette'i ja üks inimene köögipindade, köögis olevate laudade ja köögi prügi välja viimise eest. Kuna meid elab siin aga üsna palju, siis meie peame siin ilmselt vaid ühel nädalal asjalikud olema. Näiteks sel nädalal vastutab Karl pliitide eest ja järgmisel nädalal on minu kord prügi välja viia. Kui igaüks oma kohustust tõesti ka täidab, siis on süsteem ju igati hea.

Üks suurim erinevus Genti ja Tartu ühika vahel on aga inimeste suhtumine. Kui Tartus ei vaata keegi koridoris vastu tulevale inimesele tihti otsagi ning liftis näpitakse nutitelefoni, et jumala eest silmsidet võõraga vältida, siis siin on täpselt vastupidi. Iga vastu tulev kaastudeng tervitab sind ning haruldane pole ka see, et hakatakse juttu rääkima. Näiteks köögis oleks imelik kellegagi sama pliiti kasutada, ilma sealjuures pisikest small-talk'i arendamata. Näiteks meie naabripoiss käis meie ukse peale koputamas, et ennast tutvustada ja teada anda, et võime iga murega tema poole pöörduda. Vahva ju. Ma ei kujuta hästi ette, et keegi Tartus niimoodi teeks. Eks see pisut harjumatu ole tagasihoidlikele ja enda ruumi armastavatele eestlastele, kuid mina täitsa naudin seda laialdast suhtlemist. See on hea, kuni on oma tuba, mille ukse saad enda järel kinni tõmmata ja siin rahulikult vaikust nautida.

Kokkuvõttes on see ühikas nagu ühikas ikka, oma plusside ja miinustega, kuid usun, et sellest saab meile igati mõnus kodu lähikuudeks. Nagu õigel kodul ikka, on meil siin ka oma postkast, nii et ootame postkaarte ja kirjakesi aadressil Savaanstraat 74/76 tuba 3S10 Gent 9000.

Meie tuba. Juhin tähelepanu suuuuurtele akendele

Ma ausalt ei oska öelda, miks Karl nõnda õnnetu on

Umbes niimoodi me siin igal õhtul pesas istume

Karl issi ja õdede-vendadega skypemas ehk praise the tehnoloogiaajastu

Üheteistkümnes ehk ratastest ja koolist

Kevadsemestri algus on toonud Genti suuri muudatusi. Kassajärjekorda poes Karl juba mainis, kuid aktiivset tudengielu on tegelikult näha absoluutselt igal pool. Genti linna kodulehe andmetel on siin 70 000 tudengit (tundub uskumatu, ausalt), mida on kogu 250 000 pealise elanikkonna kohta ikka väga palju. Arvestades, et Gentis on kolm ülikooli/kõrgkooli, on see tudengite arv täiesti loogiline. Ja seetõttu on loogiline ka see, et siin igal sammul mõne tudengiga kokku puutud või näiteks mõne ratta ette jääd. Jalgrattakultuurist on muidugi nii palju kirjutada, et sellest saab terve omaette postituse. Aga tõesti, kui esimesel nädalal tundus meile, et tegemist on tõelise jalgrattaparadiisiga, siis nüüd mõistame, mida see tegelikult tähendab. Sest tundub, et me oleme (veel?) ainsad tudengid, kellel ratast pole. Me oleme samuti mõelnud ratta rentimise peale, kuid mind hoiab tagasi hirm. Nimelt ei oska ma eriti hästi sõita ning tunnen sõiduteel ratta seljas kindlasti pidevalt surmahirmu. Siin on kõnniteel rattaga sõitmine lubatud vaid alla kümne aastastel ja ma kardan, et mul ei õnnestu end 9-aastaseks luisata, nii et kui me ka rattad rendime, siis olen ma ilmselt pidevalt närvivapustuse äärel. Ja ma isegi ei liialda, ma tõesti kardan seda väga, kuigi ma tean, et siin arvestavad autojuhid ratturitega oluliselt rohkem, kui kodumaal.

Ka meil algas sel nädalal kool, kuid mingit koolitunnet küll ei ole. Mu tunniplaanis on hetkel vaid kolm ainet, mis tähendab, et teisipäev ja kolmapäev on mul vabad päevad. Põhimõtteliselt tähendab see kahte nädalavahetust nädala jooksul. Mõnus elu. Vahepeal tekkis lausa mure, et mida kogu selle vaba ajaga pihta hakata. Kogu selle vabaduse ja väga minimaalsete kohustuste juures tundus ebareaalne neljapäeva hommikul kell seitse ärgata, enne kaheksat kodust välja minna ja terve päev koolis olla. Neljapäev on ainuke tõsiseltvõetav koolipäev, sest loeng kestab hommikul kella üheksast pärastlõunal kella neljani, keskpäeval tunnike lõunapausi. Tegemist on graafilise kommunikatsiooni ainega, kuid sisuliselt tähendab see joonistamist. Vähemalt esimeses loengus tegelesime me vaid joonistamisega. Kuigi ma tegelikult joonistada ei oska ja seetõttu mulle seda ka eriti teha ei meeldi, oli see mõnus ja mõjus lausa teraapiliselt, kuid Karl ei tundunud seda ülearu nautivat. Kuid eks ta kirjutab oma seisukohast ise. Minu meelest on päris hea mõne neljapäevase kritseldamise eest 8 EAP-d saada, nii et ei maksa kurta.

Minu pingviinikesed

Selliseid optilisi illusioone, nagu nad neid nimetavad, pusisime teha terve päeva

Karli pingviinikesed

Millega me siin oma lõputut vaba aega sisustame? Esialgu on linn veel nii uus ja huvitav, et ainuüksi niisama ringi jalutamine paneb silmad särama. Ühest küljest olen täiesti ära harjunud sellega, et ma nüüd elangi siin, teisest küljest on ikka tihti täitsa turisti tunne.

See pilt peaks olema tehtud enam-vähem samast kohast, kust blogi päises asuv fotogi.

Hea näide sellest, kuidas päike kõik ikka palju ilusamaks teeb

Muidu peopessa mahtuv Gent tundus Belforti tornist ikka päris suur

Graffiti-tänav on Genti ametlik vaatamisväärsus. Väidetavalt täiustatakse kirjusid seinu lausa iga päev. Praegu näiteks oli seal imeilus sõbrapäevateemaline kujutis, kuid üks ehitaja-onu ei tahtnud selle eest ära tulla ning seetõttu mul sellest head pildikest pole.

Meie esimene Belgias söödud vahvel, kui esimese hommiku hostelis ise küpsetatud käkerdised välja arvata. Ilus ja hea (kuid mis ei maitseks hästi, kui see nutella ja banaanitükkidega üle valada). Arvestades kaunitari üsna krõbedat hinda (5€), jääb see meil ilmselt ainukordseks kogemuseks.

Ühe šoksipoekese special. Välimus oli kahjuks joogi parim osa.

Eile käisime eestlastest kursakatega International Dinneril kodumaiseid hõrgutisi teiste rahvustega jagamas. Ürituse korraldas ESN ehk Erasmus Student Network. Organisatsiooni eesmärgiks ongi Genti koondunud rahvusvahelistele tudengitele ürituste korraldamine. Eilne õhtusöök oli igati tänuväärt üritus, vahva oli näha, et väga paljud olid tõesti küpsetamise-vaaritamisega vaeva näinud.

Eestlased International Dinneril. Tagareas vasakult Kristiina ja Joanna, esireas Karl, mina ja Evelina

Pakkusime musta leiba võiga ja kama jogurti ja moosiga. 

Kodutänava nurgal asuva kohviku ees on selline originaalne sildike

Kümnes ehk uimane ja väsinud ma tänagi näin

Kui eile oli Maarja haige ja hädine, siis täna oli minu kord. Pea hakkas valutama juba eile õhtul ning kui eile öösel ärkas Maarja ligikaudu 20 korda üles, siis nüüd olin mina see, kes magada ei saanud ning pidevalt üles ärkas. Kuigi peavalu tõttu läksin magama kümne paiku (New personal best?!) ja voodist üles ajasin ennast umbes kaksteist tundi hiljem, siis tudunud (Maarja keelekasutuse mõjud hakkavad ka minu sõnavaras pead tõstma) olin ma vähe ja tundsin ennast väga väga nõrgalt. Nagu Maarja eile. Kuid kuna mina soovitasin tal värske õhu käes kõndida, soovitas ta mul sama. Ja päev otsa oleks ka niru voodis passida. Seega läksime väikesele jalutuskäigule. Nagu Maarja on varem juba kirjutanud peavad kõik vahetusüliõpilased ennast linna elanikuks registreerima. Immigratsioonibüroo asub meist kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel ning sinna me suundusimegi. Järjekorras oli ligikaudu kümme inimest. Mina istusin väljas, kuna püsti seista enam väga ei jaksanud. Ootasime mis me ootasime, saba väga ei liikunud. Kuna kumbki väga ei viitsinud enam, otsustasime me minna üle tee asuvasse ostukeskusesse. Peale ostukeskust läksime tagasi elanikuks saama. Järjekord oli ikka veel üsna pikk, kuid infotädi, kellega kõik väga rääkida tahtsid, kõrval oli veel üks teine tädi. Ja temalt me saimegi mingi paberi, kus peal oli lehekülg, mis laseb meil gentlaseks saada. Koju jõudes hakkasime paberit uurima. Paberil oli hollandi ja ingliskeelne tekst. Minnes ingliskeelses tekstis välja toodud lingile sattusime me hollandikeelsele lehele ning otsustasime alla anda. Hiljem saatsime ühele e-mailile kirja, kus määrasime kokkusaamise aja. Kirjale veel vastust ei ole, kuid loodetavasti saame varsti mingi tähtsa onu-tädiga kokku ning oleme järgmised neli ja pool kuud gentlased.

Peale meie jaoks väsitavat retke olime õnnelikult kodus. Mina läksin voodisse jõudu koguma, Maarja oli arvutis. Kuna me mõlemad olime hommikuks söönud kõigest ühe väikese jogurti otsustas Maarja minna koolimajja sooja toitu sööma. Kuigi jõudu ei olnud, otsustasin ühineda. Sööklasse kohale jõudes nägime me kahte eestlast, kes olid Belgiasse paari päeva eest jõudnud. Ühega on Maarja näoraamatu vahendusel ka ühendust pidanud. Kuigi olime üksteisest meetri kaugusel kontakti me nendega siiski ei loonud. Kes see ikka võõraga rääkima hakkab? Eestlane kohe kindlasti mitte :) Kausitäis sooja suppi maksis kõigest 85 senti. Ja supp oli üsna korralik. Vedelik, kartulid, porgandid ja isegi paar kurki vist. Kahepeale suutsime supi alistada. Peale söömaaega oli meil tund aega vaba. Istusime aknalaual kui korraga tuli meie juurde üks kursakaaslane Rootsist. Temaga rääkides oli üheks jututeemaks ka inglise keele test. Nimelt esimesel päeval pidi kogu kursus tegema 120 küsimusega inglise keele testi. Maksimum skooriks oli 20 ning kõik, kes saavad alla 16 punkti soovitati siin inglise keelt 3 EAP eest õppida. Rootslane ütles, et tema oli saanud 18 punkti ning jaganud kellegagi esimest kohta.

Nüüd liigun ma korraks ajas tagasi teisipäeva. Istusime mingis tutvustavas loengus, kui korraga Maarja märkas, et testi tulemused on tulnud. Kerides e-kirja lõppu nägi ta, et on saanud 17 punkti. Nii tema kui ka mina olime positiivselt üllatunud, kuna inglise keel ei ole Maarja tugevaim võõrkeel. Kuid selline tulemus pani ka mulle pinge peale. Maarja kirjas oli veel lisatud, et tema kohaks oli neljas. Seega, kolm inimest olid teinud testi paremini. Teoorias peaksin ju mina paremini inglise keelt oskama, kuna olen seda üsna intensiivselt alates teisest klassist õppinud. Hirm, et Maarja mulle ära teeb, oli täitsa reaalne :) Kuid õnneks/kahjuks nii ei läinud. Ma olin saanud 18 punkti ning jagasin kellegagi esimest kohta.

Üsna kaua olime me juurelnud selle üle, kes oli minuga esikohta jaganud ja lõpuks saime sellele vastuse. Minu sõbrast vietnamlane Huy Ly kellega ma alates tutvumisest iga päev facebookis rääkinud olen sai samuti 17 punkti. Alguses ei leidnud me Huyd facebookist üles, kuid lõpuks saime aru, et ta peidab end nime Sleepy Panda taha. Hüüdnime taustalugu on üsna lihtne - ta sõbrad ütlesid talle, et ta näeb välja nagu Kung Fu panda Po samanimelisest filmist ning tundides jäi ta pidevalt magama. Seega: Sleepy Panda.


Kuid tulles tagasi tänasesse. Meil ka esimene loeng - Introduction to Belgium. Õppejõuks on hästi vahva mees, kes mulle meeldib nii oma jutu kui ka suhtluse poolest. Ta suhtub õpilastesse kui võrdsetesse ning üritab meid võimalikult palju kaasata ning heas tujus hoida. Samuti saime me teada, et selle aine raames sõidame me kunagi märtsi lõpus teiste aine võtjatega Brüsselisse. Giidiks see sama õppejõud.

Peale loengu lõppu otsustasime supermarketist haigete inimeste toite osta - varemgi mainitud head smuutid ning suur joogijogurt. Tavaliselt on see pood rahulik. Kuid. Me olime ära unustanud, et täna oli ju kevadsemestri esimene loengute päev. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et kassa sabas seisime me üle kahekümne minuti. Peale haigete inimeste toitude ostsime me ka putru ja moosi, kuna meil mõlemal oli vahepeal loenguga jõud tagasi tulnud.

Kuna õhtul oli eluvaim koos söögiisuga meisse naasnud otsustasime minna putru tegema. Koos söögi tegemine tähendab seda, et Maarja teeb süüa, mina lõbustan teda ning pärast pesen mina nõud ja tema kuivatab. Putru tegime Belgia piimaga ning uskuge mind või ei, aga see piim maitses täitsa nagu piim. Ka puder maitses üsna pudru moodi. Kuid enne õhtut ei tasu veel hõisata. Järgmine osa on muidugi naljaga pooleks. Kui viimane kord, kui Maarja omletti tegi jäime me mõlemad haigeks, siis tänane pudru valmistamine on test. Kui ka seekord me peale isetehtud toidu tegemist haigeks jääme, siis on kindel, et ise me süüa Belgias enam ei tee.

Üheksas ehk roosa elevant ja voodi

Reede õhtul õnnestus mul midagi erakordset - Karl endaga peole (no pigem rahulikumat sorti istumisele kursakatega) kaasa meelitada. Okei-okei, tegelikult ei meelitanud ma üldse, vaid ta ise ikka tahtis kaasa tulla, kuigi see võib uskumatuna tunduda. Siin on igas ühiselamus selline ruum, kus inimesed saavad lihtsalt koos olla, ühes sellises toimus ka see n-ö pre-party. Me läksime sinna eesmärgiga sotsialiseeruda ja uute kursakaaslastega tuttavamaks saada, kuid miskipärast ei tundnud me end seal väga mõnusalt ja mugavalt nii et tulime juba paari tunni pärast koju tagasi. Mängisime pisut lauajalgpalli ja vaatasime Masterchefi ning olime ilmselt õnnelikumad, kui välja jäädes oleksime olnud.

Laupäeval otsustasime Karli moodi vaba aega veeta, see tähendab, et otsisime välja koha, kus saaks jalkat vaadata. Tartus tegime me seda tihti, Hans ja Puhh kah kaasas. Kuigi mina jalgpallist nii väga ei hooli, lähen alati rõõmuga "jalkat vaatama" kaasa, sest vahva on häid snäkke süüa ja inimesi vaadata. Niisiis seadsime sammud linna keskväljaku Korenmarkti äärde ühte Iiri pubisse. Karl sai oma lemmikmeeskonna mängu vaadata, mina sain inimesi vaadata, ajakirja lugeda ja kohalikku õlut proovida nii, et kõik olid rahul.

Karl nachohunniku kallal

Vantsuga fruitbeer. Pisikene, hea aga kange (8%)

Lisaks jalka vaatamisele jalutasime linnas ringi, avastasime lähedal asuvat kaubanduskeskust ning veetsime õhtupooliku ühikas. Tegin siin esimest korda süüa, kui välja arvata kiluvõikude jaoks munade keetmine. Juba praegu oli köögis pisut kitsas, sest enne mind oli seal juba kaks neidu süüa tegemas, ma ei taha teada, mis järgmisel nädalal saab, kui belglased ka vaheajalt tagasi tulevad. Meil on kogu ühika peale üks suur köögi- ja koosviibimise ruum. Seal on kaks pliiti, mis minu arvates pole piisav umbes 120 inimese jaoks, aga eks näis, kuidas see söögi tegemine seal välja hakkab nägema. Selles ühises ruumis korraldatakse tihti koosviibimisi, näiteks eile õhtul vaatasime seal meie kursakate ja mõne teise välistudengiga koos filmi. Või noh, me vaatasime natukene algust, kuna film ei tundunud eriti hea, aga mõte loeb!

Pühapäeval olin ma planeeritud koos käputäie kursakatega Bruges'i linna õllefestivalile sõita, kuid otsustasin hommikul siiski voodi soojendamise kasuks, sest mul oli juba eelmisest õhtust saadik üsna halb olla. Selline tunne, nagu oleks midagi väga halba söönud (ehk äkki peaksin toidu valmistamise endast osavamatele jätma?). Hea oli, et otsustasin mitte minna, sest päeva peale läks mul olemine aina hädisemaks. Kui pisike jalutuskäik (mida ma iseseisvalt ja vabatahtlikult kindlasti ette poleks võtnud) välja arvata, olen päev otsa voodis aelenud. Loodetavasti tuleb eluvaim kiirelt tagasi, sest homme algab meil siin esimene koolinädal. Tunniplaani me endiselt täpselt veel ei tea, sest seda genereeriv Uurroosteri nimeline süsteem lihtsalt ei tööta, kuid nii palju me teame, et hommikust õhtuni koolis istumist meil siin kindlasti ei tule.

Jee, lõpuks minust ka üks pilt. Tõbine Maarja oma uniformis (siin on üsna tuuline ja jahe, nii et olen alati paksult salli sisse mässitud). 

Selline taevas, nagu pildilt paistab, on siin väga tavaline. Justkui päike paistaks, aga samas on taevas pilvi täis ja iial ei tea, millal väike vihmasahmakas kaela võib sadada. Olen kuulnud, et siin pidavat iga päev sadama, kuid see ei tähenda, et päev otsa kallaks, pigem just natukese haaval. Keegi mainis, et statistiliselt sajab siin 8% ajast, mis pole ju üldse mitte liiga hull.

Kaheksas ehk kiluleivad

Käesolev nädal ei ole tegelikult koolinädal, kuid hoolimata sellest oleme me iga päev vähemalt kaks korda kooli poole jalutanud. Nimelt hoolitseb meie kool selle eest, et me õppetöö alguseks kõik omavahel tuttavad oleksime, koolis orienteeruksime ning digitaalsest õppeinfosüsteemist vähemalt oma tunniplaani üles oskaksime leida. See viimane on tegelikult keerulisem, kui arvatagi võiks, sest see kõik on vaid hollandi keeles.

Kolmapäevast Karl juba kirjutas, kuid kõikvõimalik inimeste ja süsteemidega tutvumise jätkus ka eile ja täna. Eile tehti meile väike raamatukogutuur, väike seetõttu, et raamatukogu ise on üsna pisike. See-eest aga varustatud kõiksugu tehnikaga. Näiteks on seal rühmatöö tegemiseks väiksed boksid, mis tasub ette broneerida, sest need pidavat päris populaarsed olema. Kuna meie peamine õppehoone on üsna uus, valminud 2009. aastal, on nii raamatukogu, õppehooned kui ka kõik muu väga modernne, näiteks on koridori peal arvukalt arvuteid, millest igaüks oma tunniplaani või muud vajalikku vaadata saab. 

Eilses päevaplaanis oli ette nähtud ka enda Artevelde Hogeschooli tudengiks registreerimine. Selle jaoks pidime kesklinnas õige maja üles leidma, mis polnud sugugi raske, kuna kõik Artevelde majad on tähistatud suurte, juba kaugelt paistvate sildikestega. Hoolimata sellest, et kõigile oli antud kindel kellaaeg, kutsuti meid umbes kümnekesi korraga sisse, tehti igaühest järgemööda dokumendifoto, pisteti sama fotoga kaardike pihku, anti kotikene kõiksugu nänniga ja oligi korras. Asjaajamine on siiani seega valutumalt läinud, kui paberimajandus Tartu Ülikoolis. Aga vara veel hõisata, sest Genti linna elanikuks registreerimine seisab veel ees.

Õhtul seadsime sammud uuesti kooli poole, sest ees oli ootamas erinevate kultuuridega tutvumise õhtu. No tegelikult tähendas see Belgia filmi vaatamist ja kõigi kaasa võetud toitude söömist. Me Karliga võtsime kaasa terve hunniku Eesti kraami - musta leiba ja vürtsikilu, et õigeid Eesti kiluleibu teha, kamajahu ja mitut erinevat sorti kommi ja šokolaadi. Kuna selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli laud toitudest juba lookas, ladusime lauale vaid kodus valmis tehtud kiluleivad ja ühe Kalevi šokolaadi. Minu jaoks üllatavalt tühjenes taldrik kiluvõikudega üsna kiiresti ja mõni väitis lausa, et talle maitses see (mulle endale ei maitse ei kilu ega kama - pole vist õige eestlane). Kolmas eestlane Evelina reklaamis ja jagas lahkelt kõigile Vana Tallinnat, seega põhilised Eesti asjad said kõigil ära proovitud. Selgus, et meie õppeprogrammi koordinaatorid on mõlemad mitu korda Eestis käinud ning suured Eesti fännid - seda on igal partiootlikul eestlasel alati hea kuulda.

Seitsmes ehk tere, mina olen Eestist, meie tegime Skype`i, Soome on Eesti kohal

Täna kohtusime me enda selle semestri kursusekaaslastega. Kohtumine algas hommikul kell kümme ning toimus meie kooli peamajas. Maja kahel esimesel korrusel on õppejõudude ruumid ning loengusaalid. Meid aga võeti vastu hoone viimasel, kümnendal, korrusel. Sealt avanes suurepärane vaade G(h)enti linnale, mis piltide peal ei näe loomulikult välja nii hea, kui oma silmaga vaadates.

Peale vaate imetlemise juhatati meid kõrvalruumi, kus tegime ühispildi (pildil on nii kommunikatsiooni kui ka äri õppivad vahetusüliõpilased). Peale seda jõudis kätte päeva esimese poole oodatuim hetk - söömine. Süüa anti meile võikusid ja kohvi/teed. Päevaplaanis ei olnud ametlikult midagi, kuid oli aru saada, et meilt eeldati üksteisega suhtlemist. Ja seega me ka suhtlesime. Eileõhtusest jalutuskäigust oli tuttavaid nägusid mitmeid, kuid ainus kellega varem natukene rääkinud olime oli soomlanna Anni. Temaga rääkisime täna pikemalt. Vestlusest võttis osa ka veel üks Rootsi ja üks Kanada tüdruk. Samuti hakkasin ma vestlema kahe Vietnamist päris poisiga, kellest ühega olen/oleme me üsna semuks juba saanud. Istusime arvutiklassis täitsa kõrvuti :) - Maarja ühel pool mind ja vietnamlane teisel pool. Juba varem oli meile silma jäänud üks tüdruk, kes nägi välja nagu päriselu Barbie. Kuid siit ka päeva esimene õppetund: ära hinda raamatut kaane järgi. Kui tüdrukuga ühise keele leidsin (keeleks oli inglise keel, kuna ta on USAst) sain teada, et ta mängib ülikoolis jalgpalli, mida ta kutsus jalgpalliks ja mille all ta pidas silmas ka reaalset ja õiget jalgpalli, mitte seda, mida ameeriklased jalgpalliks kutsuvad. Samuti oli ta hästi kursis Inglise jalgpalliliiga ning USA korvpalliliiga NBA-ga. 

Kuid huvitavaid inimesi on nagu pildilt ka näha võib veel. Hiljem tutvusime poisiga, kes facebooki andmetel on sündinud USAs ning oma jutu järgi üles kasvanud Senegalis, käib ülikoolis Prantsusmaal ning on vahetusõpilane G(h)entis. Rääkisime põgusalt ka kahe hispaanlase, ühe Soomes vahetusüliõpilaseks olnud portugallase, ühe hollandlanna ning veel ühe vietnamlasega. Inimestega rääkides, pidi paljudele selgitama kes, mis, kus see Eesti on. Õnneks oli Maarjal kaasas riidest kott, mille peal oli Euroopa kaart ning Eesti seal eraldi välja toodud. Sellest kotist oli väga palju kasu. Samuti tutvustasin mina Eestit mitmele inimesele läbi Skype`i. Üks hollandlanna sai aga ka meie laulupidude koha pealt targemaks. Kui ma korra Maarjaga meie emakeeles rääkima jäin küsiti meilt, et mis keelt me räägime, kuna see tundub imelik. Selgitasin neile ja lisasin, et soome keel on üsna sarnane kaasates Anni vestlusesse. Kuna riikide asukohaga oli paljudel probleeme sain ma arvatavasti esimese eestlasena iial seletada liftitäiele inimestele, et Soome asub Eesti kohal, mitte Eesti ei asu Soome all. Ja seda kõike tänu Maarja riidest kotikesele.

Vahepeal oli meil vaba aega ning otsustasime Maarjaga üle vaadata väikese supermarketi, mida meile eilsel jalutuskäigul tutvustati. Kui eile räägiti, et Spar on väga väga kallis ning see pood palju palju parem, siis tegelikkuses on mõlemad poed üsna samas hinnaklassis - lihtsalt ühes poes ühed ja teises teised asjad soodsamad. 5 minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel meie kooli peahoonest asuvas poes müüdi värskelt pressitud smuutitaolist ligikaudu kümne erineva maitsega mahla. Keskmine pudel maksis 2 ja suur 3 eurot. Mekkisime apelsini-maasika mahla ning see oli tõesti väga hea ja värske. Spari sisenedes ja sealt väljudes oli näha, et vahepeal on sadanud. Õnneks meie vihma kätte ei jäänud. Kuid selliseid sajuhooge tuli päeva jooksul veel ning see õpetas meile teise õppetunni: alati kanna vihmavarju kaasas.

Kella neljast hakkasime me koolist aga kesklinna poole liikuma. Kavas oli väike kahetunnine kesklinnatuur. Kuna giide oli kolm ja meid liiga palju jagati meid kolme gruppi. Kõik inimesed peale eestlaste (mina, Maarja ja Evelina kes samuti Tartus õpib) olime aga rääkima jäänud ning mitte gruppidesse ise jagunenud. Seega pandi meid kolme eri gruppidesse :O. Kuid kui ma nägin, et gruppe võis vabalt vahetada liikusin ma kiiresti Maarja ja oma vietnamlasest sõbra gruppi. Ja õigesti tegin. Ekskursioon kestis poolteist tundi. Üle tunni aja sellest me lihtsalt seisime ja kuulasime vahva onu juttu. Kuid õues oli väga jahe ja ekskursiooni lõpuks oli ligikaudu kahekümnest alustanust alles jäänud üksteist. Kuna me olime samas grupis oli hea üksteist soojendada. Ja seda oli tõesti vaja, sest muidu oleks Maarja lihtsalt ära külmunud. Nagu ta ütles, oleks ta arvatavasti koju (ühikasse) läinud, kui ma oleks teises grupis olnud. Ka veel rohkem põhjast tulnud soomlannal oli külm. Viimasel pildil olen ma koos oma sõbraga Vietnamist. 

Peale ekskursiooni lõppu kiirustasime me koju. Kuid varsti suundusime me oma järgmisele rännakule. Nimelt olime me ühe teise tudengi käest ostnud kasutatud veekeetja ning läksime sellele järele. Väike üllatus tabas meid siis, kui õige nimega tänav lihtsalt korraga heast peast ja luba küsimata nime muutis. Alguses oli üks, kuid keskel juba teine nimi. Peale veekeetja ostsime me pärastpoole ka poti ja panni. Kuid veekeetja viime me homme vist tagasi, kuna oma põhilist funktsiooni ehk vee keetmist ja kohe absoluutselt täita ei taha. Ei tööta. Kuid asjade ostmine ja ringi kiirkõndimine toob meid kolmanda õppetunni juurde: kõndides on alati soojem.

Kuues ehk vahvlid ja friikad

Täna oli meie päris esimene päev uues kodulinnas. Ausalt öeldes kõndisin ma päev otsa ringi püüdes endale selgeks teha, et me tõesti elamegi siin nüüd juuni lõpuni. Uskumatult lahe!

Linnake paistis juba eile õhtul väga armas, ka päevavalgus ei rikkunud seda muljet. Gent näeb välja nagu vahva ja hubane pisikeste majadega versioon Tallinna vanalinnast, lihtsalt imeline. Nagu näha, siis ilusaid sõnu mul jagub. Lisan paar pilti täiesti tavalistest Genti tänavatest.

Niisiis, ärkasime vara, sest hostelist pidime kella üheteistkümneks end kokku pakkima. Enne seda tahtsime hosteli pakutavast hommikusöögist kõike võtta, mis võtta annab ja ühika kontoris võtmete järel käia, et ei peaks kõigi oma kodinatega enam ühtki ülearust sammu tegema. Hommikusöök tervislikkusega ei hiilanud, pakuti, nagu tavaliselt, kõiksugu saialisi, kuid kuidagi vahvaks muutis asja see, et saime ise seal muna keeta ja vahvleid küpsetada. Vahvlid maitse poolest midagi erilist ei olnud aga no lahe oli teha ikka.

Eile õhtul vedas Karl kangelaslikult meie mõlema varanduse mööda kitsaid treppe kolmandale korrusele, täna lohistasime need sealt tagasi alla. Olin küll mitmest kohast lugenud, et ei maksa reisida kahe kohvriga, kuid eks see tuli ikka omal nahal ära proovida. Olles ühikasse jõudnud, rõõmustasime vastu vaatava lifti üle, kuid õige pea selgus, et meil ei õnnestu teda tööle meelitada. Mis seal ikka, kompsud kaenlasse ja treppe tallama, sest ka meie ühikatuba asub kolmandal korrusel. Esimesed ühikamuljed ei olnud just ülevoolavad, kuna ühikas tundus kuidagi kõle ja kohati lausa räpane. Või noh, ma polnud ootusi eriti kõrgeks seadnud ning seetõttu ei tekkinud ka pettumust. Karl aga paistis esialgu täitsa löödud olevat. Praeguseks tundub õnneks temagi kohanenud olevat. Ilmselt aitas sellele kaasa Ikea külastus, mille eesmärgiks oli toa hubasemaks muutmine. Nimelt on meil siin üsna jahe (loodetavasti soojendab maksimumini keeratud radikas toa aja jooksul siiski üles), põrand lausa väljakannatamatult külm. Isegi villastest sokkidest polnud kasu. Niisiis läksime Ikeasse eesmärgiga osta tuppa vaip. Selle me ka saavutasime, lisaks veel mõned pisikesed tuba mõnusamaks muutvad asjad.

Lisaks omapäi linnakese avastamisele viis meie ühikas elav erasmusresponsible välistudengid väikesele linnatuurile, et olulisemaid kohti näidata. Minu meelest oli see igati tänuväärne ettevõtmine, sest kuigi me olime juba ise palju vahvaid ja olulisi kohti tuvastanud, näitas tema meile neid veelgi ning oskas omast kogemusest soovitada kohti, kuhu kindlasti peaks minema ning millest igatahes hoiduma peaks. Proovisime kohe tema soovitusel väidetavalt linna parimad friikad ära, olid head küll :).

Hea meelega kirjutaksin veel ühikast ja siinsetest inimestest, kuid praegu lihtsalt ei jaksa (sest reisiväsimus sellest pikast reisist ja ajavahega kohanemine, ega see lihtne pole). Luban, et teen seda varsti!

Viies ehk Urmas Paeda otsustamatus

Tänane postitus on siis eilse tripi kohta. Kuigi Maarja oli juba mitu päeva tagasi minult küsinud, kas mõni tema asi minu kohvrisse mahub ja mina talle seda lubanud läks kõik täpselt vastupidi - lennujaamas selgus, et minu kohver oli hoopis ülekaaluline ja andsin paar oma asja Maarjale. Kuigi ka käsipagas oli 2-3 kilo ülekaalus ei kontrollinud seda siiski mitte keegi. Lennujaamas oodates lahendasin mina ristsõnu suutmata ETV ja TV3-es jooksvaid sarju välja mõelda.

Enne reisi olime me Maarjaga koguaeg rääkinud kui lahe oleks, kui meile ühte ainet õpetanud Marju sama lennu peal oleks. Lennukisse jõudes me teda ei näinud. Tema kompensatsiooniks oli aga meile saadetud Tunne Kelam. Ja siis ka Urmas Paet. Kui Urmas lennukisse jõudis olime me juba oma kohtadel ("Kevade" reference). Urmas hakkas meie poole tulema. Tuli ja tuli. Jõudis 10. reani jõudis ta otsusele, et siin on tema koht nagu ta oli otsustanud alguses Europarlamenti minna.. Kuid korraga kutsus üks naine teda ühte esimesse ritta. Ja nagu Urmas läks välisministeeriumisse tagasi läks ta ka lennuki etteotsa tagasi. Kuid poole mineku peal jõudis ta uuesti ümber mõelda ning kaks rida meie ette istuda. Imelike, et Igor Gräzinit kuskil ei näinud, kelle koha Urmas ära võttis ja kes solvunud oleks. Väikese boonusena nägime lennukis Urmase väikest kuid vallatut juuksetutti tuules lehvimas (pigem nagu tsipa liikumas).

Selle postituse lõbus fakt number üks (fun fact nr. 1). Kas teie teadsite, et lennukis ei ole lubatud kasutada printereid ega televiisoreid? Meie nüüd teame!

Kohale jõudsime me ilusti. Lennujaam oli suuuuuuuuuuur. Täpselt nii. 11 u tähe suurune. Et kohvreid kätte saada kõndisime me ligikaudu 10-15 minutit. Aga kuhu poole minna? Olid sildid ja oli Urmas. Otsustasime teda, kui Brüsseli lennujaama tundvat inimest jälitada. Kuid võta näpust. Poole tee peal otsustas Urmas põit kergendama minna. Ja me jäime omapäi. Kuid kohvri märgi tundsime ikka ära ja kohvrid saime õnnelikult kätte. Lennujaama alt rongipiletite ostmine ei olnud samuti eriti pikka kirjeldamist vajav. Pigem lihtsalt väikest mainimist väärt.

Rongisõit läks ruttu, kuid rongi aeglane liikumine Ghenti rongijaama kestis oma 5 minutit - rong võttis hoo maha ja lihtsalt veeres teo kombel jaama. Bussipiletite ostmisel tundusime me tsipa abitud seega üks väga sõbralik Belgia onu tuli meile appi.

Kohale jõudes oli linn üsna välja surnud. Ja hea oligi, kuna nelja kohvriga kitsastel tänavatel liikumine ei ole eriti meeldiv. Siinkohal tahaks ka vabandada paari jalgrattaomaniku ees kelle kaherattalist ma natukene sõbralikult müksasin. Olime juba üsna hosteli lähedal, kui Maarja soovitas, et läheks üle tee. Minu arvates jäi hostel siiski sinnapoole teed, kus hetkel olime. Astusime neli sammu edasi ja olimegi hosteli ees. Hostelist oli enne juba Maarjale helistatud ja küsitud, kas ta ikka tuleb. Väga hubane hostel oli. Tuba oli küll väike, kuid see eest armas ja just see mida õhtuks vajasime.

Hostelis oli ka kaart knopkadega. Iga knopka esindas kohta, kust külalisi on hostelis käinud (hostel on avatud olnud alla aasta). Nagu iga õige eestlane vaatasin ka mina esimese asjana Eesti poole. Ja seal oli knopka. Kuid mitte mandril. Vaid meres. Seega, hosteli 7-8 kuu pikkuse eluaja jooksul on seal peatunud ka keegi Saaremaalt või Hiiumaalt. See oli selle postituse lõbus fakt number kaks (fun fact nr. 2).