Neljas ehk minek

Ma ei tea, kas mulle ei jõua kohale see, et kohe ongi minek või mis toimub, aga ma olen väga rahulik. Selline normaalne pisike ärevus on muidugi sees, kuid ootasin palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et kõik vähegi negatiivsed emotsioonid minekuga seoses said juba varakult välja elatud, kuna viimane nädal on küll mõnusalt ja rahulikult möödunud. Ma sain öösel isegi magada, tavaliselt olen isegi enne päevaks Helsingisse minekut pool ööd ärevusest üleval. Täitsa uhke kohe enda üle.

Kummaline mõelda, et meie lend kestab täpselt sama kaua kui tavaline bussisõit Tartusse. Niisiis, kaks ja pool tundi ja olemegi 2000 km kaugusel kodust. Mul on ääretult hea meel, et ma ei pea täna suures Brüsseli lennujaamas ja öises Gentis üksi orienteeruma hakkama. Võib-olla see mind nõnda rahustabki, et Karl selles kõiges koos minuga on. Palju on juurde andnud ka lähedaste rahustavad ja julgustavad sõnad, tuhat tänu selle eest!

Annan siin avalikult väikese lubaduse kah, et püüan tulevasi postitusi pildikestega ilmestada.