Üheteistkümnes ehk ratastest ja koolist

Kevadsemestri algus on toonud Genti suuri muudatusi. Kassajärjekorda poes Karl juba mainis, kuid aktiivset tudengielu on tegelikult näha absoluutselt igal pool. Genti linna kodulehe andmetel on siin 70 000 tudengit (tundub uskumatu, ausalt), mida on kogu 250 000 pealise elanikkonna kohta ikka väga palju. Arvestades, et Gentis on kolm ülikooli/kõrgkooli, on see tudengite arv täiesti loogiline. Ja seetõttu on loogiline ka see, et siin igal sammul mõne tudengiga kokku puutud või näiteks mõne ratta ette jääd. Jalgrattakultuurist on muidugi nii palju kirjutada, et sellest saab terve omaette postituse. Aga tõesti, kui esimesel nädalal tundus meile, et tegemist on tõelise jalgrattaparadiisiga, siis nüüd mõistame, mida see tegelikult tähendab. Sest tundub, et me oleme (veel?) ainsad tudengid, kellel ratast pole. Me oleme samuti mõelnud ratta rentimise peale, kuid mind hoiab tagasi hirm. Nimelt ei oska ma eriti hästi sõita ning tunnen sõiduteel ratta seljas kindlasti pidevalt surmahirmu. Siin on kõnniteel rattaga sõitmine lubatud vaid alla kümne aastastel ja ma kardan, et mul ei õnnestu end 9-aastaseks luisata, nii et kui me ka rattad rendime, siis olen ma ilmselt pidevalt närvivapustuse äärel. Ja ma isegi ei liialda, ma tõesti kardan seda väga, kuigi ma tean, et siin arvestavad autojuhid ratturitega oluliselt rohkem, kui kodumaal.

Ka meil algas sel nädalal kool, kuid mingit koolitunnet küll ei ole. Mu tunniplaanis on hetkel vaid kolm ainet, mis tähendab, et teisipäev ja kolmapäev on mul vabad päevad. Põhimõtteliselt tähendab see kahte nädalavahetust nädala jooksul. Mõnus elu. Vahepeal tekkis lausa mure, et mida kogu selle vaba ajaga pihta hakata. Kogu selle vabaduse ja väga minimaalsete kohustuste juures tundus ebareaalne neljapäeva hommikul kell seitse ärgata, enne kaheksat kodust välja minna ja terve päev koolis olla. Neljapäev on ainuke tõsiseltvõetav koolipäev, sest loeng kestab hommikul kella üheksast pärastlõunal kella neljani, keskpäeval tunnike lõunapausi. Tegemist on graafilise kommunikatsiooni ainega, kuid sisuliselt tähendab see joonistamist. Vähemalt esimeses loengus tegelesime me vaid joonistamisega. Kuigi ma tegelikult joonistada ei oska ja seetõttu mulle seda ka eriti teha ei meeldi, oli see mõnus ja mõjus lausa teraapiliselt, kuid Karl ei tundunud seda ülearu nautivat. Kuid eks ta kirjutab oma seisukohast ise. Minu meelest on päris hea mõne neljapäevase kritseldamise eest 8 EAP-d saada, nii et ei maksa kurta.

Minu pingviinikesed

Selliseid optilisi illusioone, nagu nad neid nimetavad, pusisime teha terve päeva

Karli pingviinikesed

Millega me siin oma lõputut vaba aega sisustame? Esialgu on linn veel nii uus ja huvitav, et ainuüksi niisama ringi jalutamine paneb silmad särama. Ühest küljest olen täiesti ära harjunud sellega, et ma nüüd elangi siin, teisest küljest on ikka tihti täitsa turisti tunne.

See pilt peaks olema tehtud enam-vähem samast kohast, kust blogi päises asuv fotogi.

Hea näide sellest, kuidas päike kõik ikka palju ilusamaks teeb

Muidu peopessa mahtuv Gent tundus Belforti tornist ikka päris suur

Graffiti-tänav on Genti ametlik vaatamisväärsus. Väidetavalt täiustatakse kirjusid seinu lausa iga päev. Praegu näiteks oli seal imeilus sõbrapäevateemaline kujutis, kuid üks ehitaja-onu ei tahtnud selle eest ära tulla ning seetõttu mul sellest head pildikest pole.

Meie esimene Belgias söödud vahvel, kui esimese hommiku hostelis ise küpsetatud käkerdised välja arvata. Ilus ja hea (kuid mis ei maitseks hästi, kui see nutella ja banaanitükkidega üle valada). Arvestades kaunitari üsna krõbedat hinda (5€), jääb see meil ilmselt ainukordseks kogemuseks.

Ühe šoksipoekese special. Välimus oli kahjuks joogi parim osa.

Eile käisime eestlastest kursakatega International Dinneril kodumaiseid hõrgutisi teiste rahvustega jagamas. Ürituse korraldas ESN ehk Erasmus Student Network. Organisatsiooni eesmärgiks ongi Genti koondunud rahvusvahelistele tudengitele ürituste korraldamine. Eilne õhtusöök oli igati tänuväärt üritus, vahva oli näha, et väga paljud olid tõesti küpsetamise-vaaritamisega vaeva näinud.

Eestlased International Dinneril. Tagareas vasakult Kristiina ja Joanna, esireas Karl, mina ja Evelina

Pakkusime musta leiba võiga ja kama jogurti ja moosiga. 

Kodutänava nurgal asuva kohviku ees on selline originaalne sildike