Viies ehk Urmas Paeda otsustamatus

Tänane postitus on siis eilse tripi kohta. Kuigi Maarja oli juba mitu päeva tagasi minult küsinud, kas mõni tema asi minu kohvrisse mahub ja mina talle seda lubanud läks kõik täpselt vastupidi - lennujaamas selgus, et minu kohver oli hoopis ülekaaluline ja andsin paar oma asja Maarjale. Kuigi ka käsipagas oli 2-3 kilo ülekaalus ei kontrollinud seda siiski mitte keegi. Lennujaamas oodates lahendasin mina ristsõnu suutmata ETV ja TV3-es jooksvaid sarju välja mõelda.

Enne reisi olime me Maarjaga koguaeg rääkinud kui lahe oleks, kui meile ühte ainet õpetanud Marju sama lennu peal oleks. Lennukisse jõudes me teda ei näinud. Tema kompensatsiooniks oli aga meile saadetud Tunne Kelam. Ja siis ka Urmas Paet. Kui Urmas lennukisse jõudis olime me juba oma kohtadel ("Kevade" reference). Urmas hakkas meie poole tulema. Tuli ja tuli. Jõudis 10. reani jõudis ta otsusele, et siin on tema koht nagu ta oli otsustanud alguses Europarlamenti minna.. Kuid korraga kutsus üks naine teda ühte esimesse ritta. Ja nagu Urmas läks välisministeeriumisse tagasi läks ta ka lennuki etteotsa tagasi. Kuid poole mineku peal jõudis ta uuesti ümber mõelda ning kaks rida meie ette istuda. Imelike, et Igor Gräzinit kuskil ei näinud, kelle koha Urmas ära võttis ja kes solvunud oleks. Väikese boonusena nägime lennukis Urmase väikest kuid vallatut juuksetutti tuules lehvimas (pigem nagu tsipa liikumas).

Selle postituse lõbus fakt number üks (fun fact nr. 1). Kas teie teadsite, et lennukis ei ole lubatud kasutada printereid ega televiisoreid? Meie nüüd teame!

Kohale jõudsime me ilusti. Lennujaam oli suuuuuuuuuuur. Täpselt nii. 11 u tähe suurune. Et kohvreid kätte saada kõndisime me ligikaudu 10-15 minutit. Aga kuhu poole minna? Olid sildid ja oli Urmas. Otsustasime teda, kui Brüsseli lennujaama tundvat inimest jälitada. Kuid võta näpust. Poole tee peal otsustas Urmas põit kergendama minna. Ja me jäime omapäi. Kuid kohvri märgi tundsime ikka ära ja kohvrid saime õnnelikult kätte. Lennujaama alt rongipiletite ostmine ei olnud samuti eriti pikka kirjeldamist vajav. Pigem lihtsalt väikest mainimist väärt.

Rongisõit läks ruttu, kuid rongi aeglane liikumine Ghenti rongijaama kestis oma 5 minutit - rong võttis hoo maha ja lihtsalt veeres teo kombel jaama. Bussipiletite ostmisel tundusime me tsipa abitud seega üks väga sõbralik Belgia onu tuli meile appi.

Kohale jõudes oli linn üsna välja surnud. Ja hea oligi, kuna nelja kohvriga kitsastel tänavatel liikumine ei ole eriti meeldiv. Siinkohal tahaks ka vabandada paari jalgrattaomaniku ees kelle kaherattalist ma natukene sõbralikult müksasin. Olime juba üsna hosteli lähedal, kui Maarja soovitas, et läheks üle tee. Minu arvates jäi hostel siiski sinnapoole teed, kus hetkel olime. Astusime neli sammu edasi ja olimegi hosteli ees. Hostelist oli enne juba Maarjale helistatud ja küsitud, kas ta ikka tuleb. Väga hubane hostel oli. Tuba oli küll väike, kuid see eest armas ja just see mida õhtuks vajasime.

Hostelis oli ka kaart knopkadega. Iga knopka esindas kohta, kust külalisi on hostelis käinud (hostel on avatud olnud alla aasta). Nagu iga õige eestlane vaatasin ka mina esimese asjana Eesti poole. Ja seal oli knopka. Kuid mitte mandril. Vaid meres. Seega, hosteli 7-8 kuu pikkuse eluaja jooksul on seal peatunud ka keegi Saaremaalt või Hiiumaalt. See oli selle postituse lõbus fakt number kaks (fun fact nr. 2).