Reede õhtul õnnestus mul midagi erakordset - Karl endaga peole (no pigem rahulikumat sorti istumisele kursakatega) kaasa meelitada. Okei-okei, tegelikult ei meelitanud ma üldse, vaid ta ise ikka tahtis kaasa tulla, kuigi see võib uskumatuna tunduda. Siin on igas ühiselamus selline ruum, kus inimesed saavad lihtsalt koos olla, ühes sellises toimus ka see n-ö pre-party. Me läksime sinna eesmärgiga sotsialiseeruda ja uute kursakaaslastega tuttavamaks saada, kuid miskipärast ei tundnud me end seal väga mõnusalt ja mugavalt nii et tulime juba paari tunni pärast koju tagasi. Mängisime pisut lauajalgpalli ja vaatasime Masterchefi ning olime ilmselt õnnelikumad, kui välja jäädes oleksime olnud.
Laupäeval otsustasime Karli moodi vaba aega veeta, see tähendab, et otsisime välja koha, kus saaks jalkat vaadata. Tartus tegime me seda tihti, Hans ja Puhh kah kaasas. Kuigi mina jalgpallist nii väga ei hooli, lähen alati rõõmuga "jalkat vaatama" kaasa, sest vahva on häid snäkke süüa ja inimesi vaadata. Niisiis seadsime sammud linna keskväljaku Korenmarkti äärde ühte Iiri pubisse. Karl sai oma lemmikmeeskonna mängu vaadata, mina sain inimesi vaadata, ajakirja lugeda ja kohalikku õlut proovida nii, et kõik olid rahul.
 |
| Karl nachohunniku kallal |
 |
| Vantsuga fruitbeer. Pisikene, hea aga kange (8%) |
Lisaks jalka vaatamisele jalutasime linnas ringi, avastasime lähedal asuvat kaubanduskeskust ning veetsime õhtupooliku ühikas. Tegin siin esimest korda süüa, kui välja arvata kiluvõikude jaoks munade keetmine. Juba praegu oli köögis pisut kitsas, sest enne mind oli seal juba kaks neidu süüa tegemas, ma ei taha teada, mis järgmisel nädalal saab, kui belglased ka vaheajalt tagasi tulevad. Meil on kogu ühika peale üks suur köögi- ja koosviibimise ruum. Seal on kaks pliiti, mis minu arvates pole piisav umbes 120 inimese jaoks, aga eks näis, kuidas see söögi tegemine seal välja hakkab nägema. Selles ühises ruumis korraldatakse tihti koosviibimisi, näiteks eile õhtul vaatasime seal meie kursakate ja mõne teise välistudengiga koos filmi. Või noh, me vaatasime natukene algust, kuna film ei tundunud eriti hea, aga mõte loeb!
Pühapäeval olin ma planeeritud koos käputäie kursakatega Bruges'i linna õllefestivalile sõita, kuid otsustasin hommikul siiski voodi soojendamise kasuks, sest mul oli juba eelmisest õhtust saadik üsna halb olla. Selline tunne, nagu oleks midagi väga halba söönud (ehk äkki peaksin toidu valmistamise endast osavamatele jätma?). Hea oli, et otsustasin mitte minna, sest päeva peale läks mul olemine aina hädisemaks. Kui pisike jalutuskäik (mida ma iseseisvalt ja vabatahtlikult kindlasti ette poleks võtnud) välja arvata, olen päev otsa voodis aelenud. Loodetavasti tuleb eluvaim kiirelt tagasi, sest homme algab meil siin esimene koolinädal. Tunniplaani me endiselt täpselt veel ei tea, sest seda genereeriv Uurroosteri nimeline süsteem lihtsalt ei tööta, kuid nii palju me teame, et hommikust õhtuni koolis istumist meil siin kindlasti ei tule.
 |
| Jee, lõpuks minust ka üks pilt. Tõbine Maarja oma uniformis (siin on üsna tuuline ja jahe, nii et olen alati paksult salli sisse mässitud). |
Selline taevas, nagu pildilt paistab, on siin väga tavaline. Justkui päike paistaks, aga samas on taevas pilvi täis ja iial ei tea, millal väike vihmasahmakas kaela võib sadada. Olen kuulnud, et siin pidavat iga päev sadama, kuid see ei tähenda, et päev otsa kallaks, pigem just natukese haaval. Keegi mainis, et statistiliselt sajab siin 8% ajast, mis pole ju üldse mitte liiga hull.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar