Kui eile oli Maarja haige ja hädine, siis täna oli minu kord. Pea hakkas valutama juba eile õhtul ning kui eile öösel ärkas Maarja ligikaudu 20 korda üles, siis nüüd olin mina see, kes magada ei saanud ning pidevalt üles ärkas. Kuigi peavalu tõttu läksin magama kümne paiku (New personal best?!) ja voodist üles ajasin ennast umbes kaksteist tundi hiljem, siis tudunud (Maarja keelekasutuse mõjud hakkavad ka minu sõnavaras pead tõstma) olin ma vähe ja tundsin ennast väga väga nõrgalt. Nagu Maarja eile. Kuid kuna mina soovitasin tal värske õhu käes kõndida, soovitas ta mul sama. Ja päev otsa oleks ka niru voodis passida. Seega läksime väikesele jalutuskäigule. Nagu Maarja on varem juba kirjutanud peavad kõik vahetusüliõpilased ennast linna elanikuks registreerima. Immigratsioonibüroo asub meist kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel ning sinna me suundusimegi. Järjekorras oli ligikaudu kümme inimest. Mina istusin väljas, kuna püsti seista enam väga ei jaksanud. Ootasime mis me ootasime, saba väga ei liikunud. Kuna kumbki väga ei viitsinud enam, otsustasime me minna üle tee asuvasse ostukeskusesse. Peale ostukeskust läksime tagasi elanikuks saama. Järjekord oli ikka veel üsna pikk, kuid infotädi, kellega kõik väga rääkida tahtsid, kõrval oli veel üks teine tädi. Ja temalt me saimegi mingi paberi, kus peal oli lehekülg, mis laseb meil gentlaseks saada. Koju jõudes hakkasime paberit uurima. Paberil oli hollandi ja ingliskeelne tekst. Minnes ingliskeelses tekstis välja toodud lingile sattusime me hollandikeelsele lehele ning otsustasime alla anda. Hiljem saatsime ühele e-mailile kirja, kus määrasime kokkusaamise aja. Kirjale veel vastust ei ole, kuid loodetavasti saame varsti mingi tähtsa onu-tädiga kokku ning oleme järgmised neli ja pool kuud gentlased.
Peale meie jaoks väsitavat retke olime õnnelikult kodus. Mina läksin voodisse jõudu koguma, Maarja oli arvutis. Kuna me mõlemad olime hommikuks söönud kõigest ühe väikese jogurti otsustas Maarja minna koolimajja sooja toitu sööma. Kuigi jõudu ei olnud, otsustasin ühineda. Sööklasse kohale jõudes nägime me kahte eestlast, kes olid Belgiasse paari päeva eest jõudnud. Ühega on Maarja näoraamatu vahendusel ka ühendust pidanud. Kuigi olime üksteisest meetri kaugusel kontakti me nendega siiski ei loonud. Kes see ikka võõraga rääkima hakkab? Eestlane kohe kindlasti mitte :) Kausitäis sooja suppi maksis kõigest 85 senti. Ja supp oli üsna korralik. Vedelik, kartulid, porgandid ja isegi paar kurki vist. Kahepeale suutsime supi alistada. Peale söömaaega oli meil tund aega vaba. Istusime aknalaual kui korraga tuli meie juurde üks kursakaaslane Rootsist. Temaga rääkides oli üheks jututeemaks ka inglise keele test. Nimelt esimesel päeval pidi kogu kursus tegema 120 küsimusega inglise keele testi. Maksimum skooriks oli 20 ning kõik, kes saavad alla 16 punkti soovitati siin inglise keelt 3 EAP eest õppida. Rootslane ütles, et tema oli saanud 18 punkti ning jaganud kellegagi esimest kohta.
Nüüd liigun ma korraks ajas tagasi teisipäeva. Istusime mingis tutvustavas loengus, kui korraga Maarja märkas, et testi tulemused on tulnud. Kerides e-kirja lõppu nägi ta, et on saanud 17 punkti. Nii tema kui ka mina olime positiivselt üllatunud, kuna inglise keel ei ole Maarja tugevaim võõrkeel. Kuid selline tulemus pani ka mulle pinge peale. Maarja kirjas oli veel lisatud, et tema kohaks oli neljas. Seega, kolm inimest olid teinud testi paremini. Teoorias peaksin ju mina paremini inglise keelt oskama, kuna olen seda üsna intensiivselt alates teisest klassist õppinud. Hirm, et Maarja mulle ära teeb, oli täitsa reaalne :) Kuid õnneks/kahjuks nii ei läinud. Ma olin saanud 18 punkti ning jagasin kellegagi esimest kohta.
Üsna kaua olime me juurelnud selle üle, kes oli minuga esikohta jaganud ja lõpuks saime sellele vastuse. Minu sõbrast vietnamlane Huy Ly kellega ma alates tutvumisest iga päev facebookis rääkinud olen sai samuti 17 punkti. Alguses ei leidnud me Huyd facebookist üles, kuid lõpuks saime aru, et ta peidab end nime Sleepy Panda taha. Hüüdnime taustalugu on üsna lihtne - ta sõbrad ütlesid talle, et ta näeb välja nagu Kung Fu panda Po samanimelisest filmist ning tundides jäi ta pidevalt magama. Seega: Sleepy Panda.
Kuid tulles tagasi tänasesse. Meil ka esimene loeng - Introduction to Belgium. Õppejõuks on hästi vahva mees, kes mulle meeldib nii oma jutu kui ka suhtluse poolest. Ta suhtub õpilastesse kui võrdsetesse ning üritab meid võimalikult palju kaasata ning heas tujus hoida. Samuti saime me teada, et selle aine raames sõidame me kunagi märtsi lõpus teiste aine võtjatega Brüsselisse. Giidiks see sama õppejõud.
Peale loengu lõppu otsustasime supermarketist haigete inimeste toite osta - varemgi mainitud head smuutid ning suur joogijogurt. Tavaliselt on see pood rahulik. Kuid. Me olime ära unustanud, et täna oli ju kevadsemestri esimene loengute päev. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et kassa sabas seisime me üle kahekümne minuti. Peale haigete inimeste toitude ostsime me ka putru ja moosi, kuna meil mõlemal oli vahepeal loenguga jõud tagasi tulnud.
Kuna õhtul oli eluvaim koos söögiisuga meisse naasnud otsustasime minna putru tegema. Koos söögi tegemine tähendab seda, et Maarja teeb süüa, mina lõbustan teda ning pärast pesen mina nõud ja tema kuivatab. Putru tegime Belgia piimaga ning uskuge mind või ei, aga see piim maitses täitsa nagu piim. Ka puder maitses üsna pudru moodi. Kuid enne õhtut ei tasu veel hõisata. Järgmine osa on muidugi naljaga pooleks. Kui viimane kord, kui Maarja omletti tegi jäime me mõlemad haigeks, siis tänane pudru valmistamine on test. Kui ka seekord me peale isetehtud toidu tegemist haigeks jääme, siis on kindel, et ise me süüa Belgias enam ei tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar