Täna oli meie päris esimene päev uues kodulinnas. Ausalt öeldes kõndisin ma päev otsa ringi püüdes endale selgeks teha, et me tõesti elamegi siin nüüd juuni lõpuni. Uskumatult lahe!
Linnake paistis juba eile õhtul väga armas, ka päevavalgus ei rikkunud seda muljet. Gent näeb välja nagu vahva ja hubane pisikeste majadega versioon Tallinna vanalinnast, lihtsalt imeline. Nagu näha, siis ilusaid sõnu mul jagub. Lisan paar pilti täiesti tavalistest Genti tänavatest.
Niisiis, ärkasime vara, sest hostelist pidime kella üheteistkümneks end kokku pakkima. Enne seda tahtsime hosteli pakutavast hommikusöögist kõike võtta, mis võtta annab ja ühika kontoris võtmete järel käia, et ei peaks kõigi oma kodinatega enam ühtki ülearust sammu tegema. Hommikusöök tervislikkusega ei hiilanud, pakuti, nagu tavaliselt, kõiksugu saialisi, kuid kuidagi vahvaks muutis asja see, et saime ise seal muna keeta ja vahvleid küpsetada. Vahvlid maitse poolest midagi erilist ei olnud aga no lahe oli teha ikka.
Eile õhtul vedas Karl kangelaslikult meie mõlema varanduse mööda kitsaid treppe kolmandale korrusele, täna lohistasime need sealt tagasi alla. Olin küll mitmest kohast lugenud, et ei maksa reisida kahe kohvriga, kuid eks see tuli ikka omal nahal ära proovida. Olles ühikasse jõudnud, rõõmustasime vastu vaatava lifti üle, kuid õige pea selgus, et meil ei õnnestu teda tööle meelitada. Mis seal ikka, kompsud kaenlasse ja treppe tallama, sest ka meie ühikatuba asub kolmandal korrusel. Esimesed ühikamuljed ei olnud just ülevoolavad, kuna ühikas tundus kuidagi kõle ja kohati lausa räpane. Või noh, ma polnud ootusi eriti kõrgeks seadnud ning seetõttu ei tekkinud ka pettumust. Karl aga paistis esialgu täitsa löödud olevat. Praeguseks tundub õnneks temagi kohanenud olevat. Ilmselt aitas sellele kaasa Ikea külastus, mille eesmärgiks oli toa hubasemaks muutmine. Nimelt on meil siin üsna jahe (loodetavasti soojendab maksimumini keeratud radikas toa aja jooksul siiski üles), põrand lausa väljakannatamatult külm. Isegi villastest sokkidest polnud kasu. Niisiis läksime Ikeasse eesmärgiga osta tuppa vaip. Selle me ka saavutasime, lisaks veel mõned pisikesed tuba mõnusamaks muutvad asjad.
Lisaks omapäi linnakese avastamisele viis meie ühikas elav erasmusresponsible välistudengid väikesele linnatuurile, et olulisemaid kohti näidata. Minu meelest oli see igati tänuväärne ettevõtmine, sest kuigi me olime juba ise palju vahvaid ja olulisi kohti tuvastanud, näitas tema meile neid veelgi ning oskas omast kogemusest soovitada kohti, kuhu kindlasti peaks minema ning millest igatahes hoiduma peaks. Proovisime kohe tema soovitusel väidetavalt linna parimad friikad ära, olid head küll :).
Hea meelega kirjutaksin veel ühikast ja siinsetest inimestest, kuid praegu lihtsalt ei jaksa (sest reisiväsimus sellest pikast reisist ja ajavahega kohanemine, ega see lihtne pole). Luban, et teen seda varsti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar