Kaheksas ehk kiluleivad

Käesolev nädal ei ole tegelikult koolinädal, kuid hoolimata sellest oleme me iga päev vähemalt kaks korda kooli poole jalutanud. Nimelt hoolitseb meie kool selle eest, et me õppetöö alguseks kõik omavahel tuttavad oleksime, koolis orienteeruksime ning digitaalsest õppeinfosüsteemist vähemalt oma tunniplaani üles oskaksime leida. See viimane on tegelikult keerulisem, kui arvatagi võiks, sest see kõik on vaid hollandi keeles.

Kolmapäevast Karl juba kirjutas, kuid kõikvõimalik inimeste ja süsteemidega tutvumise jätkus ka eile ja täna. Eile tehti meile väike raamatukogutuur, väike seetõttu, et raamatukogu ise on üsna pisike. See-eest aga varustatud kõiksugu tehnikaga. Näiteks on seal rühmatöö tegemiseks väiksed boksid, mis tasub ette broneerida, sest need pidavat päris populaarsed olema. Kuna meie peamine õppehoone on üsna uus, valminud 2009. aastal, on nii raamatukogu, õppehooned kui ka kõik muu väga modernne, näiteks on koridori peal arvukalt arvuteid, millest igaüks oma tunniplaani või muud vajalikku vaadata saab. 

Eilses päevaplaanis oli ette nähtud ka enda Artevelde Hogeschooli tudengiks registreerimine. Selle jaoks pidime kesklinnas õige maja üles leidma, mis polnud sugugi raske, kuna kõik Artevelde majad on tähistatud suurte, juba kaugelt paistvate sildikestega. Hoolimata sellest, et kõigile oli antud kindel kellaaeg, kutsuti meid umbes kümnekesi korraga sisse, tehti igaühest järgemööda dokumendifoto, pisteti sama fotoga kaardike pihku, anti kotikene kõiksugu nänniga ja oligi korras. Asjaajamine on siiani seega valutumalt läinud, kui paberimajandus Tartu Ülikoolis. Aga vara veel hõisata, sest Genti linna elanikuks registreerimine seisab veel ees.

Õhtul seadsime sammud uuesti kooli poole, sest ees oli ootamas erinevate kultuuridega tutvumise õhtu. No tegelikult tähendas see Belgia filmi vaatamist ja kõigi kaasa võetud toitude söömist. Me Karliga võtsime kaasa terve hunniku Eesti kraami - musta leiba ja vürtsikilu, et õigeid Eesti kiluleibu teha, kamajahu ja mitut erinevat sorti kommi ja šokolaadi. Kuna selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli laud toitudest juba lookas, ladusime lauale vaid kodus valmis tehtud kiluleivad ja ühe Kalevi šokolaadi. Minu jaoks üllatavalt tühjenes taldrik kiluvõikudega üsna kiiresti ja mõni väitis lausa, et talle maitses see (mulle endale ei maitse ei kilu ega kama - pole vist õige eestlane). Kolmas eestlane Evelina reklaamis ja jagas lahkelt kõigile Vana Tallinnat, seega põhilised Eesti asjad said kõigil ära proovitud. Selgus, et meie õppeprogrammi koordinaatorid on mõlemad mitu korda Eestis käinud ning suured Eesti fännid - seda on igal partiootlikul eestlasel alati hea kuulda.